Geneetika sõnastik

Geeniteraapia kasutamine raviks.

Vt. komplementatsioon.

Protsess, kus patsientidele või nende sugulastele antakse konsultatsiooni pärilike haiguste riski kohta lastel või sugulastel.

Organismide arengu (tunnuste moodustumise) geneetiline määratus ja regulatsioon olenevalt keskkonnatingimustest.

Kogum 64 nukleotiidsest tripletist, mis määravad 20 aminohapet ning polüpeptiidahela initsiatsiooni ja terminatsiooni.

Geneetilistes katsetes saadud produktide bioloogiline ohtlikkus.

1. Rekombinatsiooni inversiooniline allasurumine. 2. Supressormutatsiooni või supressoritundliku mutatsiooni toime.

Vt. polümorfism.

GMO-de võimalik mõju looduslikes populatsioonides.

Kindlates keskkonnatingimustes jäävad ellu ja annavad järglasi vaid need organismid, kes kannavad soodsaid geene ja genotüüpi.

Tüvede (kolooniate) omaduste testimine ja õigete väljavalimine vastavalt eesmärgile.

Meetod biokeemias, määratakse DNA piirkondade või valkude sarnasusmustreid.

Suure, vabalt ristuvate isenditega populatsiooni seisund, kus alleelisagedused põlvkonnast põlvkonda ei muutu.

Vt. sentimorgan.

Üht ja sama aminohapet määrab mitu koodonit.

Evolutsiooniprotsess, eksonite kokkulohistamine olemasolevatest geenidest uude geeni.

Tavaliselt väiksem kui reaalne populatsioon, kus esinevad piirangud isendite vabale ristumisele. Sigimises osalevate isendite arvukus.

Taimed ja loomad, kelle omadusi on muudetud teistsugusest liigist pärit DNA (geeni) või insenergeneetiliselt muundatud DNA sisseviimisega genoomi. Transgeensed organismid.

Iga rakk, mille jagunemiste tulemusena tekivad lõpuks gameedid e. sugurakud. Nendeks on peamiselt oogoonid ja spermatogoonid.

Mutatsioonid, mis toimuvad organismi reproduktiivrakkudes (sugurakkude e. idutee liinis) ning kanduvad edasi järglastele. Vt. somaatiline mutatsioon.

Populatsiooni kõigi isendite genotüüpides sisalduvate alleelide ja muude geneetiliste elementide kogum. Inimese puhul kasutusel ka termin „geenitiik”.

Täiskomplekt (n) kromosoome (ja seega geene), mis pärandub terviküksusena ühelt vanemalt.

Genoomi genoteek, kus kloonitud DNA fragmentide arv on piisav, et katta ühekordselt kogu genoomi nukleotiidijärjestusi.

Genoomi sekveneerimine fragmentideks purustatud DNA alusel.

Genoomi DNA nukleotiidipaaride järjestuse määramine.

Tervikgenoomide struktuuri ja funktsiooni uurimine ning liikide võrdlemine.

Nähtus, mille puhul geeni avaldumine sõltub sellest, kummalt vanemalt see on päritud.

Genoomi kromosoomistiku arvu muutused.

Viiruse (nt. gripiviirus) fragmenteerunud genoom koosneb 7–8 erisugusest üksikahelalisest ssRNA-ahelast. Neid võib käsitleda erinevate viiruskromosoomidena.

DNA-fragmentide kloonide kollektsioon mikroobides või viirustes, mis sisaldavad liigi genoomse DNA järjestusi.

Antikehade ahelaid kodeeriv geneetiline informatsioon säilitatakse nukleiinhappe eraldiasetsevate lõikudena, mis kombineerudes pannakse organismi antikehi tootvate rakkude diferentseerumise käigus genoomsetel ümberkorraldustel kokku kindlateks geenijärestusteks.

DNA-lõikude kogumik, mis on kloonitud vektoritesse.

Kvantitatiivse tunnuse muutlikkuse geneetilistest erinevustest tingitud osa (päritavus).

Erinevate genotüüpide omavaheline suhe hübriidide (heterosügootide) järglaspõlvkonnas.

Sama organismi erinevate kudede rakkudes esinev epigeneetiline mosaiiksus.

Organismi geneetiline struktuur (geenilookuste alleelne koosseis). Vt. fenotüüp.

Jaotab populatsiooni alampopulatsioonideks (nt. ookeanisaartel) geograafilise eraldatuse tõttu.

RNA-molekulid, milles on järjestused, mis funktsioneerivad matriitsina RNA korrektsioonil.

Ajukasvaja, mis saab alguse gliiarakkudest.

Transkriptsioonist sõltumatu reparatsioon, kus parandatakse vigu ka transkribeeritava geeni matriits-DNA-ahelas.

Erinevate bioloogiliste protsesside koordineeritud regulatsioon.

Kerajas valk; hemoglobiini ja müoglobiini polüpeptiid. Vt. hemoglobiin.

Verevalgud, mis on vees lahustumatud, kuid soolalahustes lahustuvad. Inimese vereseerumis on alfa-, beeta- ja gammaglobuliinid. Gammaglobuliinidel, peamiselt immunoglobuliinidel on antikehadena tähtis roll nakkusvastase immuunsuse tekkel.

[N-(fosfonometüül)-glütsiin]. Laia toimespektriga herbitsiid.

Neerupealise steroidhormoon, mis reguleerib märklaudgeenide avaldumist kõrgematel loomadel.

Vt. kataboliitne repressioon.

Ensüümid, mis katalüüsivad monosahhariidse rühma ülekannet. Näiteks viirusgeenide poolt kodeeritud ensüümi abil lisatakse glükoosijääk HMC jäägi hüdroksüülrühmale.

Vt. geneetiliselt muundatud organism.

Moodustuv organism, kelle osa rakke sisaldab transgeeni.

Guaniini oksüdeerimisel moodustunud 8-hüdroksüguaniini (GO) kõrvaldamine DNA-st.

Rakusisene membraanisüsteem, mis osaleb valkude modifikatsioonil, pakkimisel ja ainete sekretsioonil.

Suguorgan (munasari või testis), kus moodustuvad sugurakud.

DNA ja RNA puriinalus.

Ensüüm, mis demetüülib otsese keemilise pöördreaktsiooniga DNA-s metüülitud guaniini. Vt. O6-metüülguaniin.

Indiviid, kelle keha üks osa on emas-, teine isasorganismi genotüübiga rakkudega (tunnustega). Suguline mosaiik.

Äädikakärbse retroviiruselaadsed rändavad transposoonid.

Vt. vesiniksidemed.

Tsütogeneetiliste uuringutega on näidatud, et fragiilse X-sündroomiga patsiendi rakuproovides on X-kromosoomi pika õla otsas kindel piirkond, mis koosneb trinukleotiidsetest kordustest. Seda ala ei pakita kokku… Read More »habras X-kromosoom (ingl. Fragile X chromosome)

Vt. SOS-vastus.

Hägused faagilaigud tekivad siis, kui agarsöötmel lüüsitavaid bakterirakke on kahte tüüpi (ühed lüüsuvad, teised mitte).

Erinevatele rahvastele iseloomulike haigust põhjustavate geenide (mutantsete alleelide) kõrgenenud sagedus.

Vt. dispersioon.

Statistikas kõrvalekalle oodatavast väärtusest; kõrvalekalle normaalsest tüübist, jaotusest.

Organism või rakk, millel on vaid üks kromosoomikomplekt (n).

Vaid haploidsetes rakkudes avalduvad geenid. Nt. pärmseente paardumistüüpide puhul a-rakkudes a-spetsiifilised, α-rakkudes α-spetsiifilised geenid.

Genoomiks on vaid üks kromosoomikomplekt, organism (rakk) on haploidne (n).

Geeni inaktivatsiooni letaalne toime geenidoosi alanemisel (heterosügootides).

Haplotüübid esinevad plokkidena ning päranduvad järglastele koos.

Tihedalt aheldunud geneetiliste elementide (nt. eri lookuste kindlate alleelide) järjestus kromosoomis, mis pärandub ühtse üksusena. Näiteks üksiknukleotiidse polümorfismi (SNP-d) saitide aheldusrühm.

Rahvusvaheline konsortsium SNP-haplotüüpide kindlakstegemiseks ja SNP-de lokaliseerimiseks.

Vereseerumi valk.

Matemaatiline seaduspärasus, mis võimaldab määrata populatsioonis juhuslike ristamiste korral genotüüpide sagedusi lähtuvalt olemasolevatest alleelisagedustest.

Tõenäosuste arvutamise meetod, kus tulemused esitatakse diagrammina, kasutades hargnevaid jooni.

Väike õistaim ristõieliste sugukonnast, geneetika mudelorganisme.

Keha katvad kõvad karvakesed, näiteks äädikakärbsel.

Selektiivsööde somaatiliste hübriidrakkude (nt. hübridoomide) esmaseks kasvatamiseks (sisaldab hüpoksantiini, aminopteriini ja tümidiini). Vt. hübriidrakud.

Kasvajad, kus kasvajarakud ei levi ümbritsevatesse kudedesse (ei anna metastaase).

Igasugune kruvijooneliselt spiraalne ruumiline struktuur (nt. DNA kaksikheeliks).

Kaks aminohapete heelikspiirkonda on eraldatud teineteisest mitteheelikspiirkonna linguga. Need heeliksilised regioonid võimaldavad dimeriseerumist teise polüpeptiidi sarnase piirkonnaga.

Kolm lühikest aminohapete ahela heeliksit on üksteise suhtes pööratud nendevahelise lühikese mitteheelikselise ahelaosa abil. C-terminaalsem kolmest heeliksist vastutab DNA-ga seondumise, ülejäänud kaks valgu dimeriseerumise eest.

Valgu sekundaarstruktuuri tüüp. α-heeliks on jäik silinderjas struktuur, mis moodustub teineteisest kolme või nelja aminohappe kaugusel olevate peptiidrühmadevaheliste vesiniksidemete abil.

Hapnikku siduv prosteetiline rühm hemoglobiinis ja muudes hemoproteiinides; koosneb heterotsüklilisest porfüriinist, mille keskel on raua-aatom.

Kuuest monomeerist (nt. peptiidahelast) koosnev makromolekul.

Vt. abi-T-rakk.

Gripiviiruse pinnal olev glükoproteiinne pinnaantigeen, mis moodustab naelakujulisi struktuure, mille abil seondubki viirus infitseeritava rakuga.

DNA replikatsioonijärgne olek, kus vana DNA-ahel on metüülitud, uus aga veel mitte.

Indiviid, kellel on ainult üks koopia geenist või kromosoomist, teine koopia puudub deletsiooni või suguliitelisuse tõttu.

Veritsustõbi (veri ei hüübi). Kaks vormi on määratud suguliitelise retsessiivse geeni poolt.

Rauda sisaldav ühendvalk selgroogsete erütrotsüütides. Tähtis hapniku transpordil kopsust (lõpustest) kudedesse. Vt. heem.

Vere ja muude kehavedelike segu selgrootute kehaõõnsustes.

Bakterite eksotoksiinid, mis põhjustavad punaliblede lagunemist.

Aneemiavorm inimesel, tekib punaliblede lagunemisel.

Hepatiidi C-viiruse põhjustatud infektsiooniline maksahaigus.

Kemikaal umbrohtude tõrjeks põllumajanduses.

Indiviid, kellel on nii isas- kui emassuguorganid.

Varbussi hermafrodiitsusgeen (her 1-geen) kodeerib signaalmolekuliks oleva sekreteeritava valgu sünteesi, mille puudumisel arenevad X0-isendid hermafrodiitideks.

Mutatsioonid, mis on funktsionaalselt alleelsed, kuid struktuurselt mittealleelsed. Mutatsioonid geeni erinevates saitides.

Funktsionaalne valk moodustub erinevatest polüpeptiididest.

Kaksikahelaline nukleiinhape, mis sisaldab üht või rohkemat mittepaardunud (mittekomplementaarset) aluspaari.

Moodustab erinevate sugukromosoomidega gameete. Inimesel on heterogameetsed XY-isased.