Geneetika sõnastik

Liigiomase kromosoomistiku metafaasikromosoomide ühekordse komplekti kujutis, mis esitab kromosoomide suurust, kuju ja vöötmustrit (G-, C-, T-, NOR-vöödistused).

Pärilik materjal kandub edasi järglasele sugurakkude kaudu.

Tähendab iduteerakkude geneetilist muutmist. Seni ametlikult lubatud iduteerakkude geeniteraapiat ei tehta.

Mosaiiksus seisneb selles, et osas embrüonaalsetes rakkudes tekib geeniviga, kuid see ei pruugi olla tuvastatav organismi kõigi kudede ralludes, näiteks valgeliblede analüüsil.

Sugurakke moodustatakse diploidsete sugurakkude eellasrakkudest (spermato- ja oogoonid) sugurakke moodustavas koes või organis (väänilised seemnetorukesed testistes või munasarja korteks).

Loomade varases embrüogeneesis eralduvad iduteerakud ülejäänud rakkudest ja rändavad gonaadialgmetesse, millest tekivad suguorganid, kus moodustavad hiljem gameedid.

Drosophila ja teiste täismoondega putukate vastse rakukogum, millest areneb välja täiskasvanud isendi kindel organ (tundlad, silmad, tiivad jt.).

Sisseränne.

Antigeen, mis kutsub esile immuunvastuse. Praktiliselt kõik bioloogilised makromolekulid (polüpeptiidid, polüsahhariidid, nukleiinhapped) võivad toimida antigeenidena ning enamasti ka immunogeenidena.

Geneetikaharu, mis uurib organismide immuunsüsteemi geneetilisi aluseid.

Humoraalset immuunvastust tagavad antikehad on immuunglobuliinid (sümbol Ig). Vt. globuliin.

Geneetiline mehhanism, millega B-rakkudes toimub antikehade klassi ümberlülitumine, näiteks isotüübilt IgM isotüübile IgG.

Rakkude immunoloogiline mälu on kas passiivne (lühiajaline ja kaasasündinud) või aktiivne (pikaajaline ja adaptiivne). Osast aktiveeritud B- ja T-rakkudest tekivad pikaealised mälurakud.

Immuunsüsteemi alaaktiivsus; võib olla kaasasündinud või omandatud.

Organismide bioloogiliste struktuuride ja protsesside süsteem, mis kaitseb organismi haiguste eest, tappes patogeene ja kasvajarakke.

Organismi vastureaktsioonid (kompleksvastus) organismi tunginud patogeeni (viirus, bakter, seen), muu kehavõõra raku, samuti võõraine vastu.

Tähendab eelkõige eksperimentaalseid katseid rakkudes ja kudedes, ka näiteks kromosoomipreparaadil.

Otse kromosoomipreparaadil hübriidimine fluorestseeruva ainega märgistatud DNA- või RNA-proovidega.

Spetsiifiliste DNA-järjestuste asukoha määramine kromosoomis, hübriidides märgistatud DNA või RNA-ga kromosoomide denatureeritud DNA-d ja visualiseerides hübridatsiooni autoradiograafiliselt või fluorestsentsmikroskoobis.

Bioloogilise protsessi katseline läbiviimine või vaatlus organismiväliselt, katseklaasis.

Bioloogilise protsessi toimumine ja vaatlemine elavas organismis.

Sugulasristamine. Vt. sisearetus.

Puhasliinid on nõrgemad ja vähem produktiivsed kui tavalised sordid ja tõud. See on tingitud retsessiivsete kahjulike alleelide homosügotiseerumise astme tõusust inbriibingul.

Tõenäosus, et isendi kaks alleeli on päritud ühiseellaselt ja on identsed.

Moodustub vanemate ühiseelllasest lähtuva kahe pärimisahela vahele.

Insertsioon- või deletsioonmutatsioon.

Bioloogiliste süsteemide järkjärgulised komplekssuse progresseeruvad muutused vegetatiivselt, partenogeneetiliselt ja suguliselt sigivatel organismidel. Viimastel esineb viljastatud munarakust (sügoot) täiskasvanud organismi moodustumise protsess (embrüogenees ja ontogenees). Vt.… Read More »individuaalne areng (ingl. Development)

Järglastest valitakse ristamiseks välja konkreetsed isendid, kasutades fenotüüpide ettearvamise meetodit.

Madalmolekulaarne aine, mis repressorvalguga seondudes moodustab kompleksi, mis pole edaspidi enam võimeline operaatoriga seonduma. Seepärast lülitatakse induktori toimel sisse operaatori poolt kontrollitud geenide avaldumine.

Geeni või geenikomplekti sisselülitumise protsess induktori toimel.

Vaid induktori olemasolul sünteesitav ensüüm.

Geen, mis ekspresseerub vaid induktori esinemisel.

Vt. induktsioon.

Mutatsioonisageduse tõstmine organismide eksponeerimisel füüsilistele või keemilistele mutageenidele (tekivad muutused DNA-s või RNA-s).

RNA, mis kannab valgusünteesiks vajalikku informatsiooni üle DNA-lt ribosoomi; matriits-RNA.

Igasugune aine või objekt, mis takistab (pidurdab) keemilist reaktsiooni.

Nukleotiidijärjestused, mis tähistavad orientiire, mille abil saab navigeerida mööda kromosoomi; sh. geenilookuste asupaigad kromosoomides.

Retroviirus, mis põhjustab inimesel omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS).

Inimese normaalseks kasvuks vajalik signaalne polüpeptiid hüpofüüsist. Inimese mõnede kääbuskasvutüüpide korral on vastav geen defektne.

Rahvusvaheline teadlasorganisatsioon inimese genoomi sekveneerimiseks ja teadustöö koordineerimiseks.

Tohutu rahvusvaheline ettevõtmine, mille eesmärgiks on sekveneerida ja kaardistada täielikult inimese genoom.

Inimese puhul käsitletakse rassi mõistega diskreetset ja geneetiliselt eristatavat liigisisest alagruppi, mis on evolutsiooniliselt tekkinud teistest populatsioonidest geograafiliselt isoleerituna.

Esimese alaüksuse (nukleotiidi või aminohappe) lülitumine makromolekuli (DNA, RNA, polüpeptiid) nende sünteesil.

Translatsiooni initsiatsiooniks vajalikud lahustuvad valgud.

mRNA-s koodon AUG (harva GUG).

Rakus tihedate kristallidena ladestunud valgud, mis on ilma ruumilise konfiguratsioonita ja seepärast mittefunktsionaalsed.

Nukleotiid tRNA-de antikoodoni 5´-positsioonis, mille N-aluseks on hüpoksantiin. Inosiin moodustub adenosiini posttranskriptsioonilisel modifikatsioonil.

Putukate tõrje kemikaal põllumajandustootmises.

Mutatsioonitüüp, kus kromosoomi või geeni struktuuri siseneb üleliigne kromosoomiosa (tavaliselt teisest kromosoomist) või DNA-lõik (üks või mitu uut aluspaari). Ka transposooni sisenemine.

DNA-s olevad inaktiivsed mobiilsete geneetiliste elementide kordused. Paiknevad hajusalt kõigis kromosoomides – hajuskordused.

DNA-sse insertsioonil sisenenud järjestused. Vt. transposoon; IS-element.

Mutatsioon, mis tekib võõra DNA insertsioonist. Näiteks transposoon või Agrobacterium tumefaciens´i Ti-plasmiidi T-DNA.

Kõhunäärme peptiidhormoon, mis reguleerib süsivesikute ja rasvade metabolismi, näiteks vere suhkrusisaldust.

Viiruse kodeeritud valk (ensüüm), mille abil viirus integreerub peremeesraku kromosoomi.

Integraasi kodeeriv geen. Vt. integron.

Integratsioonilise elemendi sisenemissait, mis võib transpositsioonil duplitseeruda.

Plasmiidse või viiruselise DNA paiknemine kromosoomis.

IHF on heterodimeerne valk, mis seondub DNA-ga spetsiifiliselt ja painutab seda 160o–180o. IHF-l on enamasti arhitektuurne funktsioon, soodustades valk-DNA-komplekside moodustumist. Vt. DNA-käänd.

Integronid sisaldavad integraasi geeni ja külgnevat rekombinatsioonisaiti attl. Integron on võimeline haarama endasse näiteks antibiootikumiresistentsuse geenikassette. Rõngasjas geenikassett muudetakse lineaarseks integraasi vahendatud rekombinatsioonil.

Lühike aminohappeline järjestus primaarses translatsiooniproduktis, mis on võimeline polüpetiidist iseennast välja lõikama. Tegemist on nagu valgulise introniga.

Indiviidi intelligentsuse (arukuse) arvväärtus, mis on saadud spetsiaalse testiga.

Genoomiseoseliste vastastikuste suhete uurimine rakus.

Statistikas efekt, mida pole võimalik seletada osalevate faktorite summeeruva toimega. Kõrvalekalle aditiivsest (summeerivast) toimest.

Rakutsükli faas, mil rakk ei jagune. Metaboolne faas, milles DNA replitseerub. Mitoosi telofaasile järgnev pikenenud periood enne järgmise mitoosi profaasi.

Ühe ristsiirde toimumine mingis punktis takistab teise ristsiirde toimumist lähedalasetsevas punktis.

Kokkulangevuskoefitsiendi täiendväärtus (l = 1 – e).

Viirusevastased tsütokiinid. Vt. tsütokiinid.

Kemikaal, mis on võimeline minema DNA-molekuli kõrvutiasetsevate aluspaaride vahele.

Kromosoomidevaheline geenikonversioon.

Grupp tsütokiine, mis leiduvad leukotsüütides.

Heterosügoodil avaldub fenotüübiliselt homosügootsete vanemate vahepealne tunnus.

Plasmiidis ori-piirkonnas asuvad replikatsiooni initsiaatorvalku siduvad kordusjärjestused, mis konkureerivad sama valgu eri sidumissaitidega.

Organism, kellel on isas- ja emasorganismi vahepealsed sekundaarsed sugutunnused. Fenotüüp, mille puhul ilmnevad nii emas- kui ka isasorganismide tunnused.

Kromosoomisisene geenikonversioon.

Eukarüootsete geenide DNA-aluste vahejärjestused, mida ei esine töödeldud RNA-transkriptis, kuivõrd nad lõigatakse splaissingul primaarsest RNA-transkriptist välja.

Konstant e. mittemuutuv osa. Tavaliselt mõeldakse selle all molekuli osa, mis on eri liikidel sama.

Kromosoomne ümberkorraldus, kus geenide lineaarne järjestus kromosoomis pööratakse ümber.

Järjestus, mis esineb DNA-molekulis kaks korda vastupidise suunaga järjestustena. Vt. IR.

Elektromagnetilise spektri osa, mis põhjustab molekulis positiivsete ja negatiivsete laengupaaride (ioonipaaride) teket. Ioniseeriva kiirguse näiteks on röntgenikiirgus (X-kiirgus) ja gammakiirgus. Vt. mitteioniseeriv kiirgus.

Kanalisarnased moodustised, mis tekivad raku plasmamembraanis poore moodustavatest valkudest ning mis võimaldavad luua ja kontrollida elektrilist gradienti ja seetõttu ioonidel liikuda mööda elektrokeemilist gradienti (nt.… Read More »ioonkanalid (ingl. Ion channels)

Vastupidiste laengutega keemiliste gruppide külgetõmme.

Vt. intelligentsuskoefitsient.

Inverteeritud kordusjärjestused. Vt. otsmised pöördkordusjärjestused.

Lühike (800–1400 bp) DNA-järjestus bakteritel, mis on võimeline transponeeruma genoomi uude ossa. IS-elementidega seonduvad geenid võivad samuti transponeeruda.

DNA-sõrmejälgede või DNA-profiili alusel lapse isa kindlakstegemine.

Isasse puutuv.

Äädikakärbsel on X-liiteliste geenide doosikompensatsiooniks vaja vähemalt viie geeni valgulisi produkte (MCL-valke). Nullmutatsioonid neis geenides põhjustavad isasletaalsust.

Mõnedel maisisortidel isasõisikud (taime ladvas) ei arene välja, emasõisikud (lehekaenlas) on aga jätkuvalt viljakad ja neid saab ristata teiste isasfertiilsete maisiliinidega.

Protsess, millega sama taime tolmuterad viljastavad sama taime munarakud. Analoogne protsess tuleb ette mõningatel loomadel (nt. lameussid).

Geeni erivormid, mis moodustavad sama või väga lähedase fenotüübi.

Mikroorganismide kloonid, mis on vaadeldavate geenide poolest samased.

Püsisoojaste loomade genoom on segmenteerunud plokkideks (300 kb) e. isohoorideks. G+C hulga alusel jaotatakse isohoorid kergeteks (L) ja rasketeks (H).

Kahe identse õlaga kromosoom. Õlad on teineteise peegelpildid. Kromosoommutatsiooni tagajärg.

Erisugused restriktaasid lõikavad DNA-d sama järjestuse kohalt.

Erinevate geenide eri alleelidest kodeeritud sama ensüümi multimeersed vormid, mille ensümaatiline aktiivsus on erinevates keskkonnatingimustes erisugune. Nad võivad olla eristatavad elektroforeesil. Vt. allosüüm.

Valguperekondade liikmed, mis erinevad vaid väheste aminohapete poolest.