Geneetika sõnastik

Kasvajad, kus kasvajarakud ei levi ümbritsevatesse kudedesse (ei anna metastaase).

Igasugune kruvijooneliselt spiraalne ruumiline struktuur (nt. DNA kaksikheeliks).

Kaks aminohapete heelikspiirkonda on eraldatud teineteisest mitteheelikspiirkonna linguga. Need heeliksilised regioonid võimaldavad dimeriseerumist teise polüpeptiidi sarnase piirkonnaga.

Kolm lühikest aminohapete ahela heeliksit on üksteise suhtes pööratud nendevahelise lühikese mitteheelikselise ahelaosa abil. C-terminaalsem kolmest heeliksist vastutab DNA-ga seondumise, ülejäänud kaks valgu dimeriseerumise eest.

Valgu sekundaarstruktuuri tüüp. α-heeliks on jäik silinderjas struktuur, mis moodustub teineteisest kolme või nelja aminohappe kaugusel olevate peptiidrühmadevaheliste vesiniksidemete abil.

Hapnikku siduv prosteetiline rühm hemoglobiinis ja muudes hemoproteiinides; koosneb heterotsüklilisest porfüriinist, mille keskel on raua-aatom.

Kuuest monomeerist (nt. peptiidahelast) koosnev makromolekul.

Vt. abi-T-rakk.

Gripiviiruse pinnal olev glükoproteiinne pinnaantigeen, mis moodustab naelakujulisi struktuure, mille abil seondubki viirus infitseeritava rakuga.

DNA replikatsioonijärgne olek, kus vana DNA-ahel on metüülitud, uus aga veel mitte.

Indiviid, kellel on ainult üks koopia geenist või kromosoomist, teine koopia puudub deletsiooni või suguliitelisuse tõttu.

Veritsustõbi (veri ei hüübi). Kaks vormi on määratud suguliitelise retsessiivse geeni poolt.

Rauda sisaldav ühendvalk selgroogsete erütrotsüütides. Tähtis hapniku transpordil kopsust (lõpustest) kudedesse. Vt. heem.

Vere ja muude kehavedelike segu selgrootute kehaõõnsustes.

Bakterite eksotoksiinid, mis põhjustavad punaliblede lagunemist.

Aneemiavorm inimesel, tekib punaliblede lagunemisel.

Hepatiidi C-viiruse põhjustatud infektsiooniline maksahaigus.

Kemikaal umbrohtude tõrjeks põllumajanduses.

Indiviid, kellel on nii isas- kui emassuguorganid.

Varbussi hermafrodiitsusgeen (her 1-geen) kodeerib signaalmolekuliks oleva sekreteeritava valgu sünteesi, mille puudumisel arenevad X0-isendid hermafrodiitideks.

Mutatsioonid, mis on funktsionaalselt alleelsed, kuid struktuurselt mittealleelsed. Mutatsioonid geeni erinevates saitides.

Funktsionaalne valk moodustub erinevatest polüpeptiididest.

Kaksikahelaline nukleiinhape, mis sisaldab üht või rohkemat mittepaardunud (mittekomplementaarset) aluspaari.

Moodustab erinevate sugukromosoomidega gameete. Inimesel on heterogameetsed XY-isased.

Eu-karüootse raku primaarsete (esmaste) transkriptide populatsioon tuumas.

Rakk, milles on kaks või rohkem erisuguse päritoluga tuuma.

Kromatiin, mis värvub tugevalt isegi interfaasis, olles tugevalt kokku pakitud olekus ja sisaldades tavaliselt väheste geenide kordusjärjestusi; geneetiliselt inaktiivne kromosoomiosa.

Kromosoomi otsas paiknev heterokromatiinne paksend, sageli kõrgkordus-DNA.

Võrreldava kromosoomi suhtes erinevat geenikomplekti sisaldav kromosoom.

Hübriidsete (heterosügootsete) genotüüpide üleolek homosügootidest (tunnuste võrdllusel).

Normaalse ja mutantse mitokondriaalse DNA (mtDNA) leidumine rakus. Vt. homoplasmia.

Teatud kromosoomide või nende osade omadus jääda rakutsükli vältel palju tihedamaks ja värvuda tugevamalt.

Vt. tasakaalustatud selektsioon.

Organism, kellel on alleelipaaris erisugused alleelid, mistõttu moodustatakse ka geneetiliselt erinevaid gameete ja järglasi.

Heterosügootsete isendite proportsioon populatsioonis. Kasutatakse populatsiooni muutlikkuse määratlemisel.

Alleeli kadumine (tavaliselt deletsiooniliselt) teatud lookusest, mistõttu vastav lookus muutub hemisügootseks.

Organismid, kes toituvad teiste organismide poolt moodustatud orgaanilisest ainest, saades elutegevuseks vajaliku energia keemilise energia näol.