Geneetika sõnastik

Vt. vesiniksidemed.

Tsütogeneetiliste uuringutega on näidatud, et fragiilse X-sündroomiga patsiendi rakuproovides on X-kromosoomi pika õla otsas kindel piirkond, mis koosneb trinukleotiidsetest kordustest. Seda ala ei pakita kokku… Read More »habras X-kromosoom (ingl. Fragile X chromosome)

Vt. SOS-vastus.

Hägused faagilaigud tekivad siis, kui agarsöötmel lüüsitavaid bakterirakke on kahte tüüpi (ühed lüüsuvad, teised mitte).

Erinevatele rahvastele iseloomulike haigust põhjustavate geenide (mutantsete alleelide) kõrgenenud sagedus.

Vt. dispersioon.

Statistikas kõrvalekalle oodatavast väärtusest; kõrvalekalle normaalsest tüübist, jaotusest.

Organism või rakk, millel on vaid üks kromosoomikomplekt (n).

Vaid haploidsetes rakkudes avalduvad geenid. Nt. pärmseente paardumistüüpide puhul a-rakkudes a-spetsiifilised, α-rakkudes α-spetsiifilised geenid.

Genoomiks on vaid üks kromosoomikomplekt, organism (rakk) on haploidne (n).

Geeni inaktivatsiooni letaalne toime geenidoosi alanemisel (heterosügootides).

Haplotüübid esinevad plokkidena ning päranduvad järglastele koos.

Tihedalt aheldunud geneetiliste elementide (nt. eri lookuste kindlate alleelide) järjestus kromosoomis, mis pärandub ühtse üksusena. Näiteks üksiknukleotiidse polümorfismi (SNP-d) saitide aheldusrühm.

Rahvusvaheline konsortsium SNP-haplotüüpide kindlakstegemiseks ja SNP-de lokaliseerimiseks.

Vereseerumi valk.

Matemaatiline seaduspärasus, mis võimaldab määrata populatsioonis juhuslike ristamiste korral genotüüpide sagedusi lähtuvalt olemasolevatest alleelisagedustest.

Tõenäosuste arvutamise meetod, kus tulemused esitatakse diagrammina, kasutades hargnevaid jooni.

Väike õistaim ristõieliste sugukonnast, geneetika mudelorganisme.

Keha katvad kõvad karvakesed, näiteks äädikakärbsel.

Selektiivsööde somaatiliste hübriidrakkude (nt. hübridoomide) esmaseks kasvatamiseks (sisaldab hüpoksantiini, aminopteriini ja tümidiini). Vt. hübriidrakud.

Kasvajad, kus kasvajarakud ei levi ümbritsevatesse kudedesse (ei anna metastaase).

Igasugune kruvijooneliselt spiraalne ruumiline struktuur (nt. DNA kaksikheeliks).

Kaks aminohapete heelikspiirkonda on eraldatud teineteisest mitteheelikspiirkonna linguga. Need heeliksilised regioonid võimaldavad dimeriseerumist teise polüpeptiidi sarnase piirkonnaga.

Kolm lühikest aminohapete ahela heeliksit on üksteise suhtes pööratud nendevahelise lühikese mitteheelikselise ahelaosa abil. C-terminaalsem kolmest heeliksist vastutab DNA-ga seondumise, ülejäänud kaks valgu dimeriseerumise eest.

Valgu sekundaarstruktuuri tüüp. α-heeliks on jäik silinderjas struktuur, mis moodustub teineteisest kolme või nelja aminohappe kaugusel olevate peptiidrühmadevaheliste vesiniksidemete abil.

Hapnikku siduv prosteetiline rühm hemoglobiinis ja muudes hemoproteiinides; koosneb heterotsüklilisest porfüriinist, mille keskel on raua-aatom.

Kuuest monomeerist (nt. peptiidahelast) koosnev makromolekul.

Vt. abi-T-rakk.

Gripiviiruse pinnal olev glükoproteiinne pinnaantigeen, mis moodustab naelakujulisi struktuure, mille abil seondubki viirus infitseeritava rakuga.

DNA replikatsioonijärgne olek, kus vana DNA-ahel on metüülitud, uus aga veel mitte.

Indiviid, kellel on ainult üks koopia geenist või kromosoomist, teine koopia puudub deletsiooni või suguliitelisuse tõttu.

Veritsustõbi (veri ei hüübi). Kaks vormi on määratud suguliitelise retsessiivse geeni poolt.

Rauda sisaldav ühendvalk selgroogsete erütrotsüütides. Tähtis hapniku transpordil kopsust (lõpustest) kudedesse. Vt. heem.

Vere ja muude kehavedelike segu selgrootute kehaõõnsustes.

Bakterite eksotoksiinid, mis põhjustavad punaliblede lagunemist.

Aneemiavorm inimesel, tekib punaliblede lagunemisel.

Hepatiidi C-viiruse põhjustatud infektsiooniline maksahaigus.

Kemikaal umbrohtude tõrjeks põllumajanduses.

Indiviid, kellel on nii isas- kui emassuguorganid.

Varbussi hermafrodiitsusgeen (her 1-geen) kodeerib signaalmolekuliks oleva sekreteeritava valgu sünteesi, mille puudumisel arenevad X0-isendid hermafrodiitideks.

Mutatsioonid, mis on funktsionaalselt alleelsed, kuid struktuurselt mittealleelsed. Mutatsioonid geeni erinevates saitides.

Funktsionaalne valk moodustub erinevatest polüpeptiididest.

Kaksikahelaline nukleiinhape, mis sisaldab üht või rohkemat mittepaardunud (mittekomplementaarset) aluspaari.

Moodustab erinevate sugukromosoomidega gameete. Inimesel on heterogameetsed XY-isased.

Eu-karüootse raku primaarsete (esmaste) transkriptide populatsioon tuumas.

Rakk, milles on kaks või rohkem erisuguse päritoluga tuuma.

Kromatiin, mis värvub tugevalt isegi interfaasis, olles tugevalt kokku pakitud olekus ja sisaldades tavaliselt väheste geenide kordusjärjestusi; geneetiliselt inaktiivne kromosoomiosa.

Kromosoomi otsas paiknev heterokromatiinne paksend, sageli kõrgkordus-DNA.

Võrreldava kromosoomi suhtes erinevat geenikomplekti sisaldav kromosoom.

Hübriidsete (heterosügootsete) genotüüpide üleolek homosügootidest (tunnuste võrdllusel).

Normaalse ja mutantse mitokondriaalse DNA (mtDNA) leidumine rakus. Vt. homoplasmia.

Teatud kromosoomide või nende osade omadus jääda rakutsükli vältel palju tihedamaks ja värvuda tugevamalt.

Vt. tasakaalustatud selektsioon.

Organism, kellel on alleelipaaris erisugused alleelid, mistõttu moodustatakse ka geneetiliselt erinevaid gameete ja järglasi.

Heterosügootsete isendite proportsioon populatsioonis. Kasutatakse populatsiooni muutlikkuse määratlemisel.

Alleeli kadumine (tavaliselt deletsiooniliselt) teatud lookusest, mistõttu vastav lookus muutub hemisügootseks.

Organismid, kes toituvad teiste organismide poolt moodustatud orgaanilisest ainest, saades elutegevuseks vajaliku energia keemilise energia näol.

Escherichia coli kõrgsagedusliku rekombinatsioonivõimega tüvi. Sellises tüves on F-episoom integreerunud bakterikromosoomi.

Vt. kõrgsageduslik transduktsiooni lüsaat.

Statistika, mida kasutatakse kontrollimaks loendusandmete sobivust püstitatud hüpoteesiga.

Krossingoveri käigus toimuvad DNA mõlemas ahelas üksikahelalised katkemised ja taasühinemised, mille tulemusena moodustub DNA-ahelatest X-kujuline struktuur.

Lambdafaagi genoomis on tosin hilinevaid varaseid geene, mille produkte on vaja faagi DNA replikatsiooniks, rekombinatsiooniks ja regulatsiooniks. Nende geenide sisselülitamiseks on vaja varase N-geeni produkti… Read More »hilinevad varased geenid (ingl. Delayed early genes)

Mõõduka faagi lüütilist tsüklit (faagiosakeste moodustumist) määravad geenid. Hiliste geenide sisselülitamiseks on faag lambdal vaja üht hilinenud varase geeni produkti – Q-valku.

Faagi hiliste geenide kodeeritud valgud.

Ensüümid, mis atsetüülivad histoone sama nukleosoomi piires kindlates punktides lüsiini atsetüülgruppide ülekandega.

Aluseliste aminohapete poolest rikas kromosoomivalkude grupp. Osalevad kromosoomide DNA kokkupakkimisel ja geenide aktiivsuse regulatsioonil.

Atsetüülgrupi lisamine nukleosoomi histooni lüsiini jäägile ensüümi histooni atsetüültransferaasi toimel. Atsetüülimine/deatsetüülimine muudab kromatiini struktuuri ja reguleerib sellega DNA transkriptsioonilist aktiivsust.

Vastupidine protsess histoonide atsetüülimisele. Toimub aktiivse kromatiini muutmisel inaktiivseks kromatiiniks.

Histoone metüülivad ensüümid muudavad aktiivse kromatiini inaktiivseks.

Histoone ümberkujundavad ensüümid nihutavad ATP-sõltuva protsessiga nukleosoome mööda DNA-d, katkestades histoon-DNA kontakti (läbi H2A/H2B dimeeri), ning avavad sellega DNA transkriptsiooniks.

AIDS-i põhjustav inimese retroviirus.

MHC-valkude nimetus inimesel (need avastati leukotsüütide pinnal), mis on kodeeritud mitme geeniga 6. kromosoomis, kus on ulatuslik polümorfism (üle mitme tuhande alleeli).

Vt. heterogeenne tuuma-RNA.

Pärmseente HO-geeni produkt (ensüüm).

DNA nelja ahela vaheline mobiilne ühendus kromosoomide meiootilisel konjugatsioonil. Vt. hii-vorm.

Multimeerse ensüümi vorm, kus esinevad kõik osalevad komponendid (apoensüüm koos vastava koensüümiga).

Vt. homeojärjestus.

Kõigil loomadel eksisteerivatele arengugeenidele omane homoloogne 180-nukleotiidipaariline järjestus ja neile vastavate valkude 60-aminohappeline järjestus, mida nimetatakse homeodomeeniks.

Mutatsioon, mis põhjustab organismi kehaosade moodustumist ebanormaalsetes asupaikades. Näiteks mutatsioonid Drosophila´l, mis põhjustavad jalgade arenemist pea piirkonda tundlate asukohta või liigse tiivapaari arengu.

Homoloogsete geenide rühm, mille produktid kontrollivad embrüonaalses arengus keha diferentseerumist piki keha esiosa-tagaosa telge, määrates kehaehituse üldarhitektoonika.

Inimlased. Inimese lähimad põlvnemissugulased on orangutan, gorilla, šimpans ja inimene.

Mutantsed alleelid, mis on nii funktsioonilt kui ka struktuurilt samased. Mutatsioonid sama geeni samas saidis.

Funktsionaalne valk, mis moodustub kahest ühesugusest polüpeptiidist.

Üksikahelaliste DNA-fragmentide ühinemisel moodustuv komplementaarsete ahelatega nukleiinhape.

XX- või ZZ-sugupool. Moodustab sugukromosoomide osas ühesuguseid gameete. Vt. heterogameetne sugupool.

DNA-molekuli homoloogsete piirkondade vaheline ristsiire (krossingover). Prokarüootidel on see RecA-valgust sõltuv protsess.

Geenid, mis on evolutsioneerunud ühisest eellasgeenist ja mille nukleotiidide järjestus on suures osas sarnane. Vt. ortoloogsed geenid; paraloogsed geenid.

Esivanemate ja järglaste DNA- ja valgujärjestused on struktuurilt sarnased, isegi siis, kui nad on evolutsiooni käigus oluliselt muutunud.

Paarilised kromosoomid liigi kromosoomistikus, mis on oma suuruselt, kujult ja geenidelt sarnased. Üks homoloogidest on pärit isalt, teine emalt.

Tsütoplasma geneetiline olek, kus kõik organellide DNA-koopiad on geneetiliselt identsed. Vt. heteroplasmia.

Indiviidide samasoolembus.

Indiviid, kellel on geeni mõlemas lookuses sama alleel.

Liikidevaheline geeniülekanne isenditele, kes pole geenidoonori järglased.

Organismi mingi kindla kehaosa rakkude moodustatud orgaaniline ühend, mis transporditakse kehavedelikega keha teise ossa, kus ta on antud piirkonna rakkude aktiivsuse regulaatoriks või koordineerivaks signaalaineks.

Kindlad DNA-järjestused, millele seonduvad hormoonretseptori kompleksid, mis mõjutavad hormoon-indutseeritavate geenide avaldumist.

Tsütoplasmaatilised või membraanivalgud, mis interakteerudes kindlate hormoonidega, käituvad transkriptsioonifaktoritena või signaaliedastajatena.

Homeootilised geenid selgroogsetel. Vt. homeootilised geenid.

Ühe või rohkema geeni poolest erinevate homosügootsete vanemate järglane. Ka geneetiliselt mittesugulastüvede, -liinide, -alamliikide ja -liikide ristamisest saadud järglaskond.

Looma- ja taimeliikide, -rasside, -varieteetide jne. omavaheline ristamine.

Heterosügootsete hübriidide tugev kasv, lopsakus ja elujõud, mis ilmneb kahe vähemelujõulise vanema ristamisel.