Geneetika sõnastik

Eu-karüootse raku primaarsete (esmaste) transkriptide populatsioon tuumas.

Rakk, milles on kaks või rohkem erisuguse päritoluga tuuma.

Kromatiin, mis värvub tugevalt isegi interfaasis, olles tugevalt kokku pakitud olekus ja sisaldades tavaliselt väheste geenide kordusjärjestusi; geneetiliselt inaktiivne kromosoomiosa.

Kromosoomi otsas paiknev heterokromatiinne paksend, sageli kõrgkordus-DNA.

Võrreldava kromosoomi suhtes erinevat geenikomplekti sisaldav kromosoom.

Hübriidsete (heterosügootsete) genotüüpide üleolek homosügootidest (tunnuste võrdllusel).

Normaalse ja mutantse mitokondriaalse DNA (mtDNA) leidumine rakus. Vt. homoplasmia.

Teatud kromosoomide või nende osade omadus jääda rakutsükli vältel palju tihedamaks ja värvuda tugevamalt.

Vt. tasakaalustatud selektsioon.

Organism, kellel on alleelipaaris erisugused alleelid, mistõttu moodustatakse ka geneetiliselt erinevaid gameete ja järglasi.

Heterosügootsete isendite proportsioon populatsioonis. Kasutatakse populatsiooni muutlikkuse määratlemisel.

Alleeli kadumine (tavaliselt deletsiooniliselt) teatud lookusest, mistõttu vastav lookus muutub hemisügootseks.

Organismid, kes toituvad teiste organismide poolt moodustatud orgaanilisest ainest, saades elutegevuseks vajaliku energia keemilise energia näol.

Escherichia coli kõrgsagedusliku rekombinatsioonivõimega tüvi. Sellises tüves on F-episoom integreerunud bakterikromosoomi.

Vt. kõrgsageduslik transduktsiooni lüsaat.

Statistika, mida kasutatakse kontrollimaks loendusandmete sobivust püstitatud hüpoteesiga.

Krossingoveri käigus toimuvad DNA mõlemas ahelas üksikahelalised katkemised ja taasühinemised, mille tulemusena moodustub DNA-ahelatest X-kujuline struktuur.

Lambdafaagi genoomis on tosin hilinevaid varaseid geene, mille produkte on vaja faagi DNA replikatsiooniks, rekombinatsiooniks ja regulatsiooniks. Nende geenide sisselülitamiseks on vaja varase N-geeni produkti… Read More »hilinevad varased geenid (ingl. Delayed early genes)

Mõõduka faagi lüütilist tsüklit (faagiosakeste moodustumist) määravad geenid. Hiliste geenide sisselülitamiseks on faag lambdal vaja üht hilinenud varase geeni produkti – Q-valku.

Faagi hiliste geenide kodeeritud valgud.

Ensüümid, mis atsetüülivad histoone sama nukleosoomi piires kindlates punktides lüsiini atsetüülgruppide ülekandega.

Aluseliste aminohapete poolest rikas kromosoomivalkude grupp. Osalevad kromosoomide DNA kokkupakkimisel ja geenide aktiivsuse regulatsioonil.

Atsetüülgrupi lisamine nukleosoomi histooni lüsiini jäägile ensüümi histooni atsetüültransferaasi toimel. Atsetüülimine/deatsetüülimine muudab kromatiini struktuuri ja reguleerib sellega DNA transkriptsioonilist aktiivsust.

Vastupidine protsess histoonide atsetüülimisele. Toimub aktiivse kromatiini muutmisel inaktiivseks kromatiiniks.

Histoone metüülivad ensüümid muudavad aktiivse kromatiini inaktiivseks.

Histoone ümberkujundavad ensüümid nihutavad ATP-sõltuva protsessiga nukleosoome mööda DNA-d, katkestades histoon-DNA kontakti (läbi H2A/H2B dimeeri), ning avavad sellega DNA transkriptsiooniks.

AIDS-i põhjustav inimese retroviirus.

MHC-valkude nimetus inimesel (need avastati leukotsüütide pinnal), mis on kodeeritud mitme geeniga 6. kromosoomis, kus on ulatuslik polümorfism (üle mitme tuhande alleeli).

Vt. heterogeenne tuuma-RNA.

Pärmseente HO-geeni produkt (ensüüm).

DNA nelja ahela vaheline mobiilne ühendus kromosoomide meiootilisel konjugatsioonil. Vt. hii-vorm.

Multimeerse ensüümi vorm, kus esinevad kõik osalevad komponendid (apoensüüm koos vastava koensüümiga).

Vt. homeojärjestus.

Kõigil loomadel eksisteerivatele arengugeenidele omane homoloogne 180-nukleotiidipaariline järjestus ja neile vastavate valkude 60-aminohappeline järjestus, mida nimetatakse homeodomeeniks.

Mutatsioon, mis põhjustab organismi kehaosade moodustumist ebanormaalsetes asupaikades. Näiteks mutatsioonid Drosophila´l, mis põhjustavad jalgade arenemist pea piirkonda tundlate asukohta või liigse tiivapaari arengu.

Homoloogsete geenide rühm, mille produktid kontrollivad embrüonaalses arengus keha diferentseerumist piki keha esiosa-tagaosa telge, määrates kehaehituse üldarhitektoonika.

Inimlased. Inimese lähimad põlvnemissugulased on orangutan, gorilla, šimpans ja inimene.

Mutantsed alleelid, mis on nii funktsioonilt kui ka struktuurilt samased. Mutatsioonid sama geeni samas saidis.

Funktsionaalne valk, mis moodustub kahest ühesugusest polüpeptiidist.

Üksikahelaliste DNA-fragmentide ühinemisel moodustuv komplementaarsete ahelatega nukleiinhape.

XX- või ZZ-sugupool. Moodustab sugukromosoomide osas ühesuguseid gameete. Vt. heterogameetne sugupool.

DNA-molekuli homoloogsete piirkondade vaheline ristsiire (krossingover). Prokarüootidel on see RecA-valgust sõltuv protsess.

Geenid, mis on evolutsioneerunud ühisest eellasgeenist ja mille nukleotiidide järjestus on suures osas sarnane. Vt. ortoloogsed geenid; paraloogsed geenid.

Esivanemate ja järglaste DNA- ja valgujärjestused on struktuurilt sarnased, isegi siis, kui nad on evolutsiooni käigus oluliselt muutunud.

Paarilised kromosoomid liigi kromosoomistikus, mis on oma suuruselt, kujult ja geenidelt sarnased. Üks homoloogidest on pärit isalt, teine emalt.

Tsütoplasma geneetiline olek, kus kõik organellide DNA-koopiad on geneetiliselt identsed. Vt. heteroplasmia.

Indiviidide samasoolembus.

Indiviid, kellel on geeni mõlemas lookuses sama alleel.

Liikidevaheline geeniülekanne isenditele, kes pole geenidoonori järglased.

Organismi mingi kindla kehaosa rakkude moodustatud orgaaniline ühend, mis transporditakse kehavedelikega keha teise ossa, kus ta on antud piirkonna rakkude aktiivsuse regulaatoriks või koordineerivaks signaalaineks.

Kindlad DNA-järjestused, millele seonduvad hormoonretseptori kompleksid, mis mõjutavad hormoon-indutseeritavate geenide avaldumist.

Tsütoplasmaatilised või membraanivalgud, mis interakteerudes kindlate hormoonidega, käituvad transkriptsioonifaktoritena või signaaliedastajatena.

Homeootilised geenid selgroogsetel. Vt. homeootilised geenid.

Ühe või rohkema geeni poolest erinevate homosügootsete vanemate järglane. Ka geneetiliselt mittesugulastüvede, -liinide, -alamliikide ja -liikide ristamisest saadud järglaskond.

Looma- ja taimeliikide, -rasside, -varieteetide jne. omavaheline ristamine.

Heterosügootsete hübriidide tugev kasv, lopsakus ja elujõud, mis ilmneb kahe vähemelujõulise vanema ristamisel.

Drosophila transposoonide aktiivsusest põhjustatud sugurakkude ebanormaalsed omadused (mutatsioonid, kromosoomikatked, steriilsus).

Eukarüootsete somaatiliste rakkude ühinemise tulemus. Somaatiliste hübriidrakkude kasvatamiseks ja selektsiooniks kasutatakse selektiivsöötmeid. Vt. HAT-sööde.

Mittepolaarsete gruppide vastastikune assotsieerumine vesilahuses (kuivõrd nad tõukuvad vesikeskkonnast).

Mittelahustuvad valgud.

Guaniini oksüdeerimisel moodustuv modifitseeritud N-alus, mis paardub A-ga ja põhjustab mutatsioonide teket. Vt. GO reparatsioon.

Modifitseeritud tsütosiin, milles esmalt on tsütosiinile lisatud metüül- ja järgnevalt hüdroksüülgrupp.

Hüdroksüülamiini (NH2OH) toimel hüdroksüülitakse tsütosiini aminogrupp, tekib hüdroksüülaminotsütosiin, mis paardub adeniiniga. Sellega põhjustatakse G:C → A:T transitsioonide teke.

Organismi koosnemine paljudest erinevalt diferentseerunud rakkudest.

Mitut tuuma sisaldav rakk. Tuuma jagunemine ilma raku jagunemiseta.

Veiste prioonhaigus – käsnjas ajuhaigus.

Vt. antikeha-vahendatud kehavedelikukaudne immuunvastus.

Inimese vanemas eas (30–50-aastastel) ilmnev neurodegeneratiivne haigus. See autosoomdominantne mutatsioon on põhjustatud trinukleotiidi (CAG)n korduste suurenemisest, mistõttu moodustub ebaloomulikult pikk polüglutamiinne piirkond huntingtiinivalgu aminoterminuse lähedal.

Äädikakärbse X-liiteline geen funktsioneerib isasel 2 korda aktiivsemalt kui emasel.

Antikehade varieeruvaid piirkondi kodeerivates geenisegmentides on ühenukleotiidseid asendusmutatsioone võrreldes diferentseerumata rakkude geneetilise materjaliga palju rohkem (mutatsioonisageduse tõus kuni miljon korda).

Geneetiline olek, kus kromosoom või kromosoomi segment on genotüübis üleesindatud olekus. Vt. hüpoploidsus.

Nii antikehade kergete kui ka raskete ahelate N-terminaalsed otsad on hüpervarieeruvad piirkonnad, mis on spetsiifilised erinevatele antigeenidele. Varieeruvad piirkonnad on ca 110 aminohappe pikkused.

Rahvusvaheline konsortsium, mis on võtnud endale ülesandeks kindlaks teha inimese genoomi poolt määratavate kõigi valkude struktuur ja funktsioon.

Äädikakärbse X-liitelised geenid funktsioneerivad emastel kaks korda nõrgemini kui isastel. Seetõttu on X-liiteliste geenide funktsionaalne tase mõlemal sugupoolel sama, sest emastel on 2 X-kromosoomi ja… Read More »hüpoaktivatsioon (ingl. Hypoactivation)

Modifitseeritud N-alus, mis moodustub adeniini desamiinimisel.

Geeni avaldumist vähendav mutantne alleel.

Geneetiline olek, kus kromosoom või kromosoomi segment on genotüübis alaesindatud. Vt. hüperploidsus.

Vt. epistaas.

Teaduslik oletus, kuidas seletada mingit nähtust.

Uue liigi moodustumine ühe või mõne põlvkonna jooksul tänu valikule ja geenitriivile.

Liigiomase kromosoomistiku metafaasikromosoomide ühekordse komplekti kujutis, mis esitab kromosoomide suurust, kuju ja vöötmustrit (G-, C-, T-, NOR-vöödistused).

Pärilik materjal kandub edasi järglasele sugurakkude kaudu.

Tähendab iduteerakkude geneetilist muutmist. Seni ametlikult lubatud iduteerakkude geeniteraapiat ei tehta.

Mosaiiksus seisneb selles, et osas embrüonaalsetes rakkudes tekib geeniviga, kuid see ei pruugi olla tuvastatav organismi kõigi kudede ralludes, näiteks valgeliblede analüüsil.

Sugurakke moodustatakse diploidsete sugurakkude eellasrakkudest (spermato- ja oogoonid) sugurakke moodustavas koes või organis (väänilised seemnetorukesed testistes või munasarja korteks).

Loomade varases embrüogeneesis eralduvad iduteerakud ülejäänud rakkudest ja rändavad gonaadialgmetesse, millest tekivad suguorganid, kus moodustavad hiljem gameedid.

Drosophila ja teiste täismoondega putukate vastse rakukogum, millest areneb välja täiskasvanud isendi kindel organ (tundlad, silmad, tiivad jt.).

Sisseränne.

Antigeen, mis kutsub esile immuunvastuse. Praktiliselt kõik bioloogilised makromolekulid (polüpeptiidid, polüsahhariidid, nukleiinhapped) võivad toimida antigeenidena ning enamasti ka immunogeenidena.

Geneetikaharu, mis uurib organismide immuunsüsteemi geneetilisi aluseid.

Humoraalset immuunvastust tagavad antikehad on immuunglobuliinid (sümbol Ig). Vt. globuliin.

Geneetiline mehhanism, millega B-rakkudes toimub antikehade klassi ümberlülitumine, näiteks isotüübilt IgM isotüübile IgG.

Rakkude immunoloogiline mälu on kas passiivne (lühiajaline ja kaasasündinud) või aktiivne (pikaajaline ja adaptiivne). Osast aktiveeritud B- ja T-rakkudest tekivad pikaealised mälurakud.

Immuunsüsteemi alaaktiivsus; võib olla kaasasündinud või omandatud.

Organismide bioloogiliste struktuuride ja protsesside süsteem, mis kaitseb organismi haiguste eest, tappes patogeene ja kasvajarakke.

Organismi vastureaktsioonid (kompleksvastus) organismi tunginud patogeeni (viirus, bakter, seen), muu kehavõõra raku, samuti võõraine vastu.

Tähendab eelkõige eksperimentaalseid katseid rakkudes ja kudedes, ka näiteks kromosoomipreparaadil.

Otse kromosoomipreparaadil hübriidimine fluorestseeruva ainega märgistatud DNA- või RNA-proovidega.

Spetsiifiliste DNA-järjestuste asukoha määramine kromosoomis, hübriidides märgistatud DNA või RNA-ga kromosoomide denatureeritud DNA-d ja visualiseerides hübridatsiooni autoradiograafiliselt või fluorestsentsmikroskoobis.

Bioloogilise protsessi katseline läbiviimine või vaatlus organismiväliselt, katseklaasis.