Pole halba ilma heata (Maaleht)

7. detsember, 2014 | Ain Heinaru:

Viimasel aastal on Eesti teaduse oleviku ja tuleviku kohta kostnud vaid ülimalt negatiivseid sõnumeid. Seda on meedias võimendanud meie akadeemikud ning juhtivteadlased.

Eesti teadusest rääkides rõhutatakse, et oleme olnud väga tublid, kuid alates 2009. aastast on teaduse rahastamine oluliselt langenud (ilma Euroopa tõukefondide raha arvestamata). Uus teadusfinantseerimise maht ja kord on “saatanast”, põhjustades massilist teadlaste vallandamist, Eesti teaduse väljasuremist.

Jube lugu. Investeerisime majadesse ja teadusaparatuuri, kuid nüüd ei ole neid võimalik kasutada, teadlaste palkadeks raha pole, õppejõud ei saa endale lubada doktorante, ja teaduspõhine õpe ülikoolides on löögi all.

Ühejalgne baasteadus

Teadusuuringud tavatsetakse kõige laiemas kontekstis jaotada baas- ja rakendusuuringuteks. Eesti teaduse finantseerimise ja arengu mudel põhines julmal konkurentsil, kus mõõdupuuks olid kõrgetasemelised rahvusvahelised teadusartiklid, tähtajalised valitavad ning rahvusvahelisele konkursile avatud töökohad.
Möödunud aastatel oli selline karm kord arusaadav ja vajalik, et meie teadus jõuaks maailma esirinda. Artikleid saab kirjutada aga eelkõige baasteaduslikel teemadel ning rakenduslikud uurimistööd ei olnud seetõttu prioriteetsed. Seega oli meie teadus ühejalgne või vähemalt lonkav. Oma tublidusega jõudsime selleni, et PhD kraadi kaitsnud doktorandid suundusid valdavalt vaid teaduriks ning nende erialaline jaotus ei olnud kooskõlas riiklikult eelisarendatavate teadusharudega ega ka finantseerimismahtudega.

Selle tõttu jäid teadlaste palgad madalaks, mis omakorda suurendas teadlaste väljarännet. Kuid ikkagi tegutses laborites veel arvukalt doktorikraadiga teadlasi, kel polnud iseseisvat teadusteemat (projekti).

Teaduse väljund ühiskonda realiseerub lõpuks ikka läbi rakendusteaduste. Mõned valdkonnad ongi valdavalt rakendusteaduslikud (meditsiin, põllumajandus, tehnoloogilised teadused, sõjateadus jms). Artiklitepõhine teaduse hindamine rakendusteaduste osa suurendamist ei soodusta. Seda ka vaatamata faktile, et firmadesse Eestis teadlasi ei jätku (nt bio-tehnoloogia, IT).

Kes veidi arvutada oskab, leiab, et kui lähiajal Eestis riiklikku teadusfinantseerimise taset oluliselt ei tõsteta (vaevalt et seda juhtub), on mõne aasta pärast ca 1/3 teadlastest priid. Tegelikult on nad riigi intellektuaalse potentsiaali koorekiht. Töötuks ei jää neist keegi. Küsimus on vaid selles, kus nad oma võimeid realiseerivad.

Selleks et meil hakkaks toimima maailmas välja kujunenud teadussüsteem, on vaja teadlaste palka kahekordistada, seda isegi teadlaste arvu vähendamise hinnaga.

Kui tahame “mängida” maailmatasemel, peame mängureeglitest kinni pidama. Häda korral võib ju malenuppudega tamkat taguda, kuid kabenuppudega male mängimisest ei tule midagi välja!

Rakendusuuringutega on see mure, et ilma baasteaduse kõrge tasemeta pole neid uuringuid võimalik edukalt täita. Teisalt, rakendusuuringutega pidevalt ametis olev teadlane kaotab oma teaduskvalifikatsiooni, sest ei suuda artiklite arvu ja taseme alusel võistelda baasteadust tegevate teadlastega.
Keegi ei keela aga oma tegevust optimeerida, tegelda teatud mahus nii baas- kui rakendusteadustega. Kuid ka sel juhul peaksime aluseks võtma rakendusteaduste tulemuste hindamisel mingid objektiivsed näitajad, mis soodustaksid sellist teadustegevust.

Muus maailmas ei räägita rakendusteadusest ega -uuringutest, vaid uurimus- ja arendustegevusest või uurimisest (s.o teadusest) ning tehnoloogilisest arendustegevusest, mis Eesti sõnapruugis vastab innovatsiooni mõistele. Seega peab rakenduslikes uuringutes igal juhul olema ka baasteaduslik osa.

Uudsus ja uue avastamine

Eesti teaduse arengu seisukohalt on hea uudis kaitseväe rakendusuuringute esiletõstmine ja rahastamine. Sõjateaduse all mõeldakse väga paljusid eriteaduslikke valdkondi ja uurimisalasid, mis pole võimelünkade kontekstis üheselt defineeritavad ega ettearvatavad. Uudsuses ja uue avastamises seisnebki teaduse võlu.

Ometi on päevselge, et nüüdisaegne armee ei saa läbi teadus- ja arendustegevuseta, mille mahuks soovitatakse eraldada kuni 2% kaitsekulutuste mahust. Eesti kaitseministeerium ja kaitsevägi on viimasel ajal erilist tähelepanu pööranud teadus- ja arendustegevusele. Kinnitatud on vastav strateegia. Eesti sõjateaduse ning sõjalise teadus- ja arendustegevuse eest vastutavad Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ning tema rakendusuuringute keskus.

Plaanitakse läbi viia rakendusuuringulisi projekte, mis jaotuvad kaheks. Mingi masina või prototüübi väljatöötamiseks haaratakse täitjateks firmad Eesti Kaitsetööstuse Liidust. Võimelünkadest tulenevate teadusuuringute puhul kaasatakse tsiviilteadlasi ja -õppejõude. Lisame siia ühisprojekti sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse väljaarendamisel. Kõik see on uus võimalus ja väljakutse Eesti teadlastele ning ühtlasi sisendab optimismi ja usku meie teaduse kiirele edasisele arengule.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Theme Tweaker by Unreal