Õpime õpetama (Maaleht)

30. jaanuar, 2014 | Ain Heinaru:

Küllap varsti kaovad õppejõud, kes uhkustavad, et “mul õnnestus eksamil läbi kukutada … üliõpilast”, andmata aru, et tema kui õppejõud ei õpetanud ja üliõpilane ei õppinud piisavalt. Seega tegi õpetaja praaki.

Kui geneetik ütleb ja mõtleb nii, et pedagoogiks ei õpita, vaid sünnitakse (selleks peavad olema inimesel vastavad geenid, mille avaldumisel põhinevad võimed), siis sotsiaalteadlased on veendunud, et pedagoogiks õpitakse. Eestis on viimased kahtlemata ülekaalus, mistõttu pedagoogide ettevalmistust (õpetamist) riik ülikoolidelt ka tellib.

Õpetajate ettevalmistust tehakse nagu teistel teaduserialadel läbi teaduspõhise õppe. Kui jätta välja pedagoogikateadusega seonduv sotsiaalteaduste valdkond, siis muus maailmas saadakse pedagoogide ettevalmistusest aru eelkõige kui mitteteaduspõhisest rakendusõppest, mida teostatakse enamasti rakenduslikes kolledžites (ingl Teachers Training College), kus õpetamisoskusi treenitakse (õpitakse õpetama).

Kummal suunal on õigus? Nagu tavaliselt ikka, teatud osas mõlemal. Eesti ülikoolide suurepärastest õppejõududest enamik pole läbinud mitte mingisugust õpetajate ettevalmistust (ehkki ka see oleks neile kasuks tulnud). Seevastu koolides on enamik õpetajaid õpetajate ettevalmistuse läbinud, seda Eestis kas või juba läbi riiklikult reguleeritud kohustuse (erinev palk, õpetajate ametikohtade täitmine, kohustuslikud täienduskoolitused).

Geneetikuna võin kinnitada, et inimeste vaimsetest võimetest on keskmiselt 2/3 määratud otse geenidega ning ülejäänud kolmandik formeerub geenide ja keskkonna koostoimel, s.t inimeste geneetiline potentsiaal realiseerub adekvaatse treeninguga paremini ja suuremas mahus kui nimetatud 2/3. Kuid nagu vanarahvas ütles, “…surm ei võta ka sealt midagi, kust midagi võtta pole” ehk teisisõnu − igast inimesest head õpetajat ei saa.

Samas toimetavad vanemad oma 2/3 geenide mahus usinasti enda lapsi õpetades ning teevad seda üldiselt õigustatult, sest nad on (või arvavad olevat) eksperdid, avaldamaks oma arvamust õpetamise kvaliteedist.

Hariduses esirinnas

Eestlane on välismaalaste hinnangutes üldiselt kriitiline (tavakeeli virisev), ülbe (peab end teistest targemaks) ning natsionalistlik (rahvuse ja keele säilitamise tähtsus) rahvas. Ehkki need sildid ei pruugi olla meeldivad, on nende põhjal eesti rahvas ja riik olnud ajaloos edukas, eriti viimastel aastakümnetel. Eestlastele on laste haritus olnud alati prioriteet, nagu kaasasündinud omadus. Lähtudes objektiivsetest hinnangutest, on eestlaste haridustase maailma riikide hulgas absoluutses esirinnas ning meie koolisüsteem (näiteks PISA testi tulemused) üks maailma parimaid.

Meie haridussüsteem sisaldab endas pigem kartust, et võime selle oma usinuses halvemaks muuta. Aga mida siis teha? Kas jääda õndsasse rahulollu ning mitte midagi teha? Vastus on “ei”, sest maailm muutub iga päevaga. Me ei ela enam nii nagu sada aastat tagasi ehk oma külas (kust leidsime kõik eluks vajaliku, nii tööoskuse kui elukaaslase), vaid globaalses külas (kus rahvaste ja rahvuste ning kultuuride segunemine on mitte erand, vaid reegel).

Tänapäeval peetakse juba isegi internetivabadust (ja seda toetavaid arvuteid, satelliitsidet, nutitelefone ja suhtlusportaale) inimõiguseks. Interneti mõju ei suuda me veel täielikult mõista, kuid vähemalt haridussüsteemi on see pööranud pea peale. On toimunud paradigma muutus, tuleb hakata õppima õppimise õpetamist.

Kui mingil ajal räägiti vaid kolmest idamaa targast, siis edaspidi sadadest (teadlased ja kunstnikud, oma aja geeniused), seejärel juba tuhandetest ja nüüd lausa miljonitest õpetajatest.

Ma ei ole näinud tõendust, et sõna “geenius” tuleneb sõnast “geen”, ehkki sisuliselt ta seda väljendab. Geeniuste protsent inimühiskonnas ei suurene, vastavaid geenikombinatsioone on populatsioonis püsival hulgal. Seepärast pole ka põhjust väita, et üksikisik on kaasajal bioloogiliselt targem kui näiteks Aristoteles.

Me suudame aga hallata võrreldamatult enam informatsiooni, seda omada ja süstematiseerida ning selle tulemusel saada targemaks, teadlikumaks.

Raamatukogu vs. arvuti

Kui vaid pool sajandit tagasi oli inimkonnas talletatud tarkus raamatukogudes ning sellest otseselt inimeselt inimesele ülekantav osa inimese (õpetaja) peas, ning kardeti tõsimeeli, et teadmiste hulga suurenemisega inimese pea suureneb ja keha mandub (nõnda kujutati ette tulnukaid), siis nüüd on mõõtmatult enam teavet kiibis (arvutis), mis on suuruselt võrreldav haugi hernetera suuruse ajuga.

Kui varem oli raamatukogu efektiivne õpetaja, siis nüüd on selleks arvuti. Kindlasti ei saa raamatukogude osatähtsust alahinnata, kuid ühiskondliku kirjavara kõrvale on ilmunud personaalarvutid, mis on võimelised viima huvilise internetiavarustesse.

Loogika ütleb, et juhul kui arvuti on õpetajast (inimesest) targem, siis miks ei hakka arvuti meid ja meie lapsi ise õpetama. Raamatukogu oli ajalooliselt tarkuse varaait, nüüd on raamatukogu info digitaliseeritud, mõne kliki kaugusel meist igaühest, läbi interneti. Seepärast on raamatukogu funktsioon muutunud, ta on edasiselt infopank, aga nüüd meil süles, arvutis.

Õpetamise süsteemis oli efektiivseim olukord, kus õppejõud oli endasse paljude aastatega ammutanud tarkust (infot) ja õpetas seda teistele oma loengutes, s.t õpetas. Õppimise süsteemis on olukord praegu teistsugune, õpetaja pole võimeline võistlema internetiga teadmiste hulgas, ning ainuke, mida ta saab õpilasele mõistlikult pakkuda, on õpetada, kuidas õppida, mida internetist otsida, kuidas seda analüüsida, töödelda ja võrrelda, kuidas teha vahet õige ja vale vahel. Õpetamise roll ei kao seega mitte kuhugi.

Väga raske on ka kontrollida arvutivõrkudesse üles riputatud info õigsust. Põhjus on väga lihtne. Internetti saab üles riputada igasugust teavet, ka valet, kuid inimõigustest tingitud arvamusvabaduse lubatavuse tõttu ei saa seda ära keelata, isegi siis, kui see on äärmiselt pahatahtlik või kuritegelik, enamikul juhtudel aga lihtsalt (geneetiliselt) haigete inimeste arvamused või luulud.

Saan tänu oma kogemustele õppejõuna kinnitada, et üliõpilased on uue olukorra omaks võtnud. Nad ei soovi enam, et õppejõud oleks “papagoi”, kes kordab seda, mis üliõpilane saab kätte oma arvutist. Üliõpilasele on selline loeng ajaraiskamine, õppejõu auditoorium hõreneb, selle tagajärjel kaotab õppejõud lõpuks oma töökoha.

Üliõpilane eelistab arutelusid, esseede kirjutamist, probleemide püstitust ja nende iseseisvat lahendamist. Sellega koos on tõusnud üliõpilaste eneseteadvus, nad ei aktsepteeri enam kaasüliõpilase abistamist (etteütlemist). Üliõpilased tahavad ise olla ja ise teha.

Kui tegu on õppimisest lähtuva õpetamisega, jääb alles vaid plagiaadioht, kuid selle suudab kogenud ja haritud õppejõud kohe tuvastada. Aeg annab arutust.

Ükskõik mis keeles

Lõpuks küsimus sellest, mis keeles õpetada. Internet pole ükskeelne. Internetis õpitakse täpselt nii mitmes keeles, kui mitmest keelest oskab õppija aru saada. Kuid lisaks peab internetis õppija ise olema juba nii tark, et saab aru, mida uskuda ja mida mitte. Ta peab olema õppinud internetis õppima.

Õpetamisel on seni, vähemalt ülikoolides õppejõul, vabadus lugeda oma õppeainet ükskõik mis keeles tingimusel, et auditoorium saab sellest aru. Järelikult võib ja peab rahvusvahelises teadusülikoolis (nagu Tartu Ülikool) õpe toimuma lisaks eesti keelele ka inglise keeles või selles keeles, millest õppijad ja õpetaja vastastikku aru saavad. Seepärast ei pea me määratlemagi õppekavade keelt, see on ilmne anakronism ja vast pigem poliitilise tagapõhjaga diskussioon.

Samast valdkonnast on soov­unelm, et meie inimesed õpiksid vaid Eestis (oma külas!). Loodus tühja kohta ei armasta, ka Eesti maa ei jää rahvast tühjaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.