6. juuli, 2014 | Ain Heinaru:
Suurim oht Eesti haridusele on lõhkuda toimiv ja edukas haridussüsteem, seda ka uute reformide ja üllaste eesmärkide egiidi all.
Eesti haridussüsteem on tegelikult maailmas ülimalt konkurentsivõimeline, seda näitavad nii koolilaste PISA-testid kui ka meie lõpetajate konkurentsivõime edasiõppimisel ja toimetulemisel laias maailmas.
Paljudes riikides on probleemiks põhi- ja keskhariduse kooliprogrammides loodusteaduste ja reaalainete osakaalu oluline vähendamine. Seda tehakse loosungite all, et noori tuleb pigem välja “treenida” aktiivseteks ühiskonnakodanikeks. Sellest lähtub ka masskõrghariduse juurutamine.
Milleks seda vaja on?
Masskõrgharidust pole ressursimahukuse tõttu võimalik juurutada reaalainetega seotud erialadel (ka insenerihariduses). Järelikult tuleb leppida nn pehmete erialade ülikoolilõpetajate üleproduktsiooniga.
Miks siis ikka masskõrgharidust vaja on? Eelmise sajandi kuuekümnendate kogemus näitas, et riigile on pigem odavam üle toota mittevajaminevate erialade noori, kui et lasta neid tööhõive (tegelikult töötuse) probleemide tõttu olla ja oleskleda tänaval (näiteks hipiliikumine) või riskida igasuguste muude korratuste tekkega (tänavarahutused jms). Koos õppimisajaga muutuvad noorukid ka sotsiaalselt vastutustundlikumaks.
Riigieksamite süsteem on maailmas ja oli Eestis loodud eelkõige selleks, et asendada kõrgkoolide sisseastumiseksameid. Tavaliselt on maailmas riigieksamite hinded lahti seotud koolide lõpetamisest, lõputunnistusest. Riigieksameid kui kõrgkoolidesse sisseastumise eksameid saab mõne riigi süsteemis teha ka välismaal asuvates selleks loodud eksamikeskustes.
Sellega tagab riik kõrgkoolidesse astumise sooviga keskhariduse omandanud õpilastele ühesuguste hindamiskriteeriumidega eksamihinded. Riigieksamitega kõrgkoolidesse astujatele eksisteerib lisaks (näiteks Rootsis) ka alternatiivne, ülikooli juurutatav, seadusega määratletud komplekseksamiga süsteem, mille maht on määratud osaprotsendiga vastuvõetavatest.
Nimetatud süsteem on alternatiivvõimalus võimekatele, kuid koolis laiskadele ja kehvemate hinnetega õpilastele (mõeldes noormeestele!). Tavaliselt on selline eksam vaimsete võimete ja üldteadmiste kontrolliks. Meie varasem riigieksamite süsteem oli ülalesitatuga sarnane, kuid jäi veidi poolikuks.
Nüüd on Eesti riigieksamitest järele jäänud kolm viimast, s.t eesti keel, võõrkeel ja matemaatika. Osas neis määratletud ühepunktine (sajast võimalikust) miinimumteadmiste tase ei võimalda neid tavamõistes nimetada eksamiteks. Veelgi naljakam on kahetasemeline matemaatika riigieksam või kolmetasemeline võõrkeeleeksam.
Kellele on neid eksameid vaja? Kas nõrk keeleeksami tase näitab meie koolide ja koolilõpetajate praaki (nad ei vasta miinimumnõuetele)? Kui kõrgkoolid arvestavad sisseastumisel matemaatikaeksami taset, on see ilmselt vaid täismaterjalil põhinev matemaatika riigieksam.
Milleks nõuda edasiõppimissoovita keskharidusega inimeselt mitte kellelegi vaja minevat ja mitte midagi näitavat, osamaterjalil põhinevat matemaatikaeksami kohustust? Rahva väljendus sedasorti asjadele on, et “seda teab vaid tuul”. Nimetatud kolm eksamit on “jäänukid” nii meil eksisteerinud riigieksamitest kui sisseastumiseksamitest.
Neid on ilmselgelt vähe, et vaid nende alusel ülikoolide kõikide erialade sisseastujate kontingenti erialalähedaselt hinnata ja järjestada. Siit tulenevalt, sõltuvalt erialast, tuleb ülikooli astujatel teha ülikoolide juures lisaks sisseastumiseksameid. See on ülikooli astujatele ja ka ülikoolidele uus olukord. Keda see rõõmustab ja keda mitte?
Senise riigieksamite süsteemiga tekkis võimalus koole eksamitulemuste alusel reastada, mis oli paljudele koolidele ebameeldiv. Oponendid põhjendasid, et reastamine ei näita õppetaset ja et koole ei tohikski reastada.
Koolide kontroll on kurjast
Mis tahes põhjused, kuid arukas inimene saab aru, et koolide järjestamine näitab suhteliselt üheselt ka õppe ja õppurite taset. Riigieksamite süsteemi reformiga saavutasime olukorra, kus koolide võrdlus pole enam võimalik. Kes peaks nüüd olema õnnelik? Vaevalt küll, et keegi on.
Poliitiliselt on korrektne deklareerida, et meil on kõikides koolides sama õppetase, kuid mis tegelikkuses pole ju tõde. Kas sellega on nõus ka senised paremad koolid? Kuhu me jõuame oma riiklikult mittemõõdetavate ja -kontrollitavate riigieksamite õppetasemetega?
Tuleb tõdeda, et koolid on Eestis tegelikult praegu ülimalt ebaühtlase tasemega. Edaspidi hakkavad nn eliitkoolid veelgi enam esile tükkima ja kehvemad koolid muutuvad veelgi kehvemaks. See on sama lugu kui laenude andmine n-ö vaestele riikidele, kus abistamise sildi all süvendatakse tegelikult laenusaaja vaesust (tagasimaksed on intressidega) ja laenaja rikastumist.
Igati üllas eesmärk muuta kõik koolid kõrgtasemeliseks jääb praeguse reformi taustal pigem valdkonda, mida nimetatakse utoopiaks või ulmeks. Veelgi enam, meil pole enam süsteemi, kuidas koolide taset ka hinnata. On isegi võimalus, et parematel koolidel kaob huvi oma lõpetajaid ka paremini õpetada, et nad oleksid meie teadusmaastikul edaspidi konkurentsivõimelised.
Kõrgkoolid saaksid üliõpilasi vastu võtta ka koolide lõputunnistuse hinnete alusel. Kahjuks pole koolide hindamissüsteemid ja -tasemed sarnased. Kuivõrd riigieksameid osas ainetes (näiteks reaal- ja loodusained) pole, peavad ülikoolid ise, igaüks eraldi testima sisseastujate taset ja koostama oma pingeread.
Meil on see kogemus nõukogude ajast olemas. Ülikooli õppejõududele (valdavalt noorematele) tähendab see suvepuhkuste osalist ärajäämist ja lisatööd (tavaliselt tasustamata). Kuivõrd iga kõrgkool peab tegema enda juures eraldi sisseastujatele eksameid, siis võrreldes varajasema riigieksamite süsteemiga suureneb tööhulk kümneid kordi.
Ainuke lohutus kõrgkoolide õppejõududele on hea enesetunne, et nad on sisseastujaid targemad hindama kui koolide õpetajad, ja et nad teavad paremini, milliseid üliõpilasi me vajame. Osaliselt on see õige, sest õppetöö väga erineva tasemega õpperühma koosseisuga on üks rist ja viletsus: keskmisele orienteeritud õppes on targematel üliõpilastel igav, nõrgematele sisu arusaamatu.
Minu elukogemus näitab, et keskkoolihinded korreleeruvad edasijõudmise edukusega väga hästi. Suuline sisseastumis-
eksam pole see, mis selgitaks keskkoolist saadud teadmiste taset, kuid, tõsi, motivatsiooni on vestlustel võimalik välja selgitada. Omaenese tarkusest oleme jõudnud hübriidsüsteemini (riigieksamid pluss kõrgkoolieksamid), mille otstarbekusest on inimestel raske aru saada.
Muutes halba, saame hea
Igasuguste reformide tagasikerimine on ülimalt raske. Jääb üle vaid võimalus edasi reformida ja nõrku kohti muuta, s.t muuta halb heaks. Minu arvates saaksime olulise paremustamise kolme muutusega.
1. Defineerida, et riigieksamid on ülikoolide sisseastumiseksamid.
2. Lugeda positiivseks eksamihindeks taset üle 50% ning hinnata kõiki eksameid samade materjalide ja reeglite alusel.
3. Hinnata koolide taset riiklikult ühtlustatud riigieksamite alusel.
Ülalesitatu on minu subjektiivne arvamus, vaba poliitilisest kuvast ja taotluslikest, kuid suunitletud eesmärkidest, mis sisaldavad soovi, et Eesti haridussüsteem oleks jätkuvalt maailma üks parimaid.