Nukleotiidijärjestused, mis tähistavad orientiire, mille abil saab navigeerida mööda kromosoomi; sh. geenilookuste asupaigad kromosoomides.
Arhiiv: Lexicon
Retroviirus, mis põhjustab inimesel omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS).
Inimese normaalseks kasvuks vajalik signaalne polüpeptiid hüpofüüsist. Inimese mõnede kääbuskasvutüüpide korral on vastav geen defektne.
Rahvusvaheline teadlasorganisatsioon inimese genoomi sekveneerimiseks ja teadustöö koordineerimiseks.
Tohutu rahvusvaheline ettevõtmine, mille eesmärgiks on sekveneerida ja kaardistada täielikult inimese genoom.
Inimese puhul käsitletakse rassi mõistega diskreetset ja geneetiliselt eristatavat liigisisest alagruppi, mis on evolutsiooniliselt tekkinud teistest populatsioonidest geograafiliselt isoleerituna.
Esimese alaüksuse (nukleotiidi või aminohappe) lülitumine makromolekuli (DNA, RNA, polüpeptiid) nende sünteesil.
Translatsiooni initsiatsiooniks vajalikud lahustuvad valgud.
mRNA-s koodon AUG (harva GUG).
Rakus tihedate kristallidena ladestunud valgud, mis on ilma ruumilise konfiguratsioonita ja seepärast mittefunktsionaalsed.
Nukleotiid tRNA-de antikoodoni 5´-positsioonis, mille N-aluseks on hüpoksantiin. Inosiin moodustub adenosiini posttranskriptsioonilisel modifikatsioonil.
Putukate tõrje kemikaal põllumajandustootmises.
Mutatsioonitüüp, kus kromosoomi või geeni struktuuri siseneb üleliigne kromosoomiosa (tavaliselt teisest kromosoomist) või DNA-lõik (üks või mitu uut aluspaari). Ka transposooni sisenemine.
DNA-s olevad inaktiivsed mobiilsete geneetiliste elementide kordused. Paiknevad hajusalt kõigis kromosoomides – hajuskordused.
DNA-sse insertsioonil sisenenud järjestused. Vt. transposoon; IS-element.
Mutatsioon, mis tekib võõra DNA insertsioonist. Näiteks transposoon või Agrobacterium tumefaciens´i Ti-plasmiidi T-DNA.
Kõhunäärme peptiidhormoon, mis reguleerib süsivesikute ja rasvade metabolismi, näiteks vere suhkrusisaldust.
Viiruse kodeeritud valk (ensüüm), mille abil viirus integreerub peremeesraku kromosoomi.
Integraasi kodeeriv geen. Vt. integron.
Integratsioonilise elemendi sisenemissait, mis võib transpositsioonil duplitseeruda.