Nukleotiidalus DNA-s. Vt. A, G ja C.
Arhiiv: Lexicon
Viiruste (nt. ahvide ja inimeste polüoomiviirus SV40) heksameerne valguline proto-onkogeen, mis on vajalik ka viiruse DNA replikatsiooniks.
Agrobacterium tumefaciens´i Ti-plasmiidi DNA-segment, mis ülekandel taimerakku inserteerub taimeraku kromosoomi ja on võimeline seal ka avalduma.
Telomeeri eendunud 3´-otsa G-rikas üksikahelaline ala, mis pöördub tagasi ning paardub komplementaarsuse alusel ülesvoolu asetseva telomeeri kordusjärjestusega.
Rakud, mis arenevad luuüdis ja pärast mõningast tsirkulatsiooni vereringes liiguvad tüümusesse (harknäärmesse), kus toimub nende lõplik diferentseerumine. T-lümfotsüüdid on esmavastutavad T-rakkude vahendatud e. rakulise immuunvastuse eest.
Tüümuses lõplikult diferentseerunud erineva spetsiifilisusega T-rakkude kogum. Repertuaari kujunemise eelduseks on somaatilised rekombinatsioonid T-raku antigeensetes retseptorites e. TCR-lookustes.
Antigeenispetsiifiliste T-rakkude retseptorite süntees ja tapja-T-rakkude (NKT-rakud) moodustumine immuunsüsteemi rakkude kokkupuutel võõra immunogeeniga.
T-lümfotsüütide pinnal asuvad T-raku retseptorid on heteromeersed valgud, mis tunnevad ära koesobivuskompleksiga (MHC-kompleksiga) seondunud antigeene ning mis vahendavad imetajatel rakulist immuunvastust. T-rakkude retseptorid koosnevad kahest erinevast polüpeptiidahelast (alfa- ja beeta-ahelad või delta- ja gamma-ahelad), mis on omavahel ühendatud disulfiidsildadega ja ankurdatud rakumembraani nii, et nende karboksüülotsad ulatuvad tsütoplasmasse ja aminootsad väljapoole.
Geenid, mis kodeerivad T-rakkude antigeene, põimitakse kokku TCR-lookuste geenisegmentidest somaatilise rekombinatsiooni protsessis, mis toimub T-lümfotsüütide diferentseerumise käigus. Selle tulemusel saab moodustuda, analoogselt immunoglobuliinidega, üle 107 erineva aminohappelise järjestuse. Inimesel paiknevad TCR-lookused 7. ja 14. kromosoomis.
Üks lümfotsüütide põhitüüpe, mis pärinevad pluripotentsetest hematopoeetilistest tüvirakkudest. Vt. T-lümfotsüüdid.
Kromosoomi telomeersete piirkondade värvumine, kasutades spetsiifilisi värvimismeetodeid. Diferentsiaalvärvimisega eristatakse G- või Q-vööte, R- (ingl. reverse) vöödistust, C- e. CBG- (C-vöödid baariumkloriidi ja Giemsa värviga) vöödistust, H-vöödistust jt.
Vt. reduktsioonjagunemine; meioos I.
Eukarüootsete geenide konserveerunud DNA-järjestus (TACTAAC), mis asub ca 30 nukleotiidi ülesvoolu intronite 3´-splaissingusaidist. Selle järjestuse 3´-adeniin osaleb introni väljalõikamisel.
F1-hübriidi tagasiristamine ühega vanemtüüpi (P) isenditest. Ristamisel saadakse tagasiristamise järglaskond (Fb). Vt. testristamine.
Primaarne transkript või mRNA, mis sisaldab kodeerivaid nukleotiidijärjestusi, mis on identsed (vaid T asemel on U) DNA senssahelaga (5´-3´ kodeeriv ahel) ja komplementaarsed DNA antisenssahela matriitsahelaga.
Vt. tähendus-RNA.
Mitoosi alguses moodustub mikrotuubulitest raku poolustele mõlema tütartsentrosoomse kompleksi ümber päikesekiirekujuline tähtjas struktuur – astraalsed mikrotuubulid. Tsentrosoomist saavad alguse ka käävi polaarsed ja ekvatoriaalsed mikrotuubulid e. kääviniidid.
Ühe histooni H1 molekuli ühinemisel linkerpiirkonda moodustub täielik nukleosoom, kus DNA teeb 166 bp pikkuselt kaks pööret ümber nukleosoomse struktuuri.
Täiskasvanud organismi lõplikult diferentseerunud (eristunud) koes olevad vähediferentseerunud rakud, mis on võimelised jagunema ja andma alguse selle koe iseloomulikele diferentseerunud rakkudele.
Putukate arengutsükkel, kus vahevormid (vastne, nukk) erinevad täielikult täiskasvanud isenditest.