Spetsiifilise bioloogilise funktsiooniga geneetiline determinant. Pärilikkuse ühik, mis asub kromosoomi kindlas punktis (lookuses). DNA segment, mis kodeerib mingit kindlat RNA-d ja mRNA kaudu kindlat polüpeptiidi ning mida saab eksperimentaalselt eristada cis-trans- või komplementatsioonitestiga.
Arhiiv: Lexicon
Vt. kattuvad geenid.
Nähtus, kus spetsiifiline geen või geeniklaster replitseerub sõltumatult ülejäänud genoomist ning geenikoopiate arv suureneb.
Homoloogsel rekombinatsioonil lookuses oleva geeni asendamine transgeeniga (uue alleeliga).
Vt. asendiefekt.
Enamik aktiivseid geene paikneb eukromatiinis. Kui samad geenid asuvad heterokromatiinis, siis on neil tendents avalduda ebanormaalselt. Samal organismil võib tekkida segu normaalsetest ja muutunud tunnustest.
Protsess, milles geeni järgi moodustatakse RNA ja enamasti ka valk ning mis toob esile efekti organismi fenotüübis.
Vt. insertsioonmutatsioon.
Huvipakkuva geeni viimine DNA vektormolekuli ja saadud rekombinantse DNA amplifikatsioon kindlas peremeesrakus (bakteris, pärmseenes jms.).
Sama geeni koopiaarv genoomis. Paljukoopialiste geenide puhul on tegemist geeni redundantsusega e. liiasusega.
Geeni või geenigrupi avaldumise väljalülitamine vastuseks signaalile. Nimetatakse ka geenipärsinguks või geenisummutuseks.
Geeni kokkupõime erinevatest geenisegmentidest, näiteks inimese immunoglobuliine kodeerivad DNA-järjestused.
Vt. geeni koopiaarv.
Arenguprogramm, millega aktiveeritakse ja inaktiveeritakse geene. Vt. individuaalne areng.
Geen mäletab oma vanemat. Vt. geenimälu; genoomne vermimine.
Geenide avaldumine organismi arengu erinevatel ajamomentidel on geneetiliselt kontrollitud.
Evolutsiooni käigus toimuv suhteliselt sage protsess. Duplitseerunud geenid võivad divergeeruda ning hakata täitma erinevaid funktsioone.
Geeni või geenigrupi avaldumise pärssimine mingi signaali mõjul.
Eri geenide avaldumine organismi erinevates kudedes ja organites on geneetiliselt kontrollitud.
Erinevate geenide alleelid lahknevad ja kombineeruvad üksteisest sõltumatult.