geneetika (ingl. Genetics)
Teadus pärilikkusest ja muutlikkusest.
Teadus pärilikkusest ja muutlikkusest.
Isendite genotüüpide määramine, geenide kromosoomse lokalisatsiooni ja ahelduse tuvastamine jms.
Kromosoomi diagramm, kus geenide vahekaugused põhinevad rekombinatsioonisagedustel (sentimorganites).
Pärilik soodumus mingi puude või haiguse (nt. skisofreenia või vähi) tekkeks.
Geeniteraapia kasutamine raviks.
Vt. komplementatsioon.
Protsess, kus patsientidele või nende sugulastele antakse konsultatsiooni pärilike haiguste riski kohta lastel või sugulastel.
Organismide arengu (tunnuste moodustumise) geneetiline määratus ja regulatsioon olenevalt keskkonnatingimustest.
Kogum 64 nukleotiidsest tripletist, mis määravad 20 aminohapet ning polüpeptiidahela initsiatsiooni ja terminatsiooni.
Geneetilistes katsetes saadud produktide bioloogiline ohtlikkus.
1. Rekombinatsiooni inversiooniline allasurumine. 2. Supressormutatsiooni või supressoritundliku mutatsiooni toime.
Vt. polümorfism.
GMO-de võimalik mõju looduslikes populatsioonides.
Kindlates keskkonnatingimustes jäävad ellu ja annavad järglasi vaid need organismid, kes kannavad soodsaid geene ja genotüüpi.
Tüvede (kolooniate) omaduste testimine ja õigete väljavalimine vastavalt eesmärgile.
Meetod biokeemias, määratakse DNA piirkondade või valkude sarnasusmustreid.
Suure, vabalt ristuvate isenditega populatsiooni seisund, kus alleelisagedused põlvkonnast põlvkonda ei muutu.
Vt. sentimorgan.
Üht ja sama aminohapet määrab mitu koodonit.
Evolutsiooniprotsess, eksonite kokkulohistamine olemasolevatest geenidest uude geeni.
Tavaliselt väiksem kui reaalne populatsioon, kus esinevad piirangud isendite vabale ristumisele. Sigimises osalevate isendite arvukus.
Taimed ja loomad, kelle omadusi on muudetud teistsugusest liigist pärit DNA (geeni) või insenergeneetiliselt muundatud DNA sisseviimisega genoomi. Transgeensed organismid.
Iga rakk, mille jagunemiste tulemusena tekivad lõpuks gameedid e. sugurakud. Nendeks on peamiselt oogoonid ja spermatogoonid.
Mutatsioonid, mis toimuvad organismi reproduktiivrakkudes (sugurakkude e. idutee liinis) ning kanduvad edasi järglastele. Vt. somaatiline mutatsioon.
Populatsiooni kõigi isendite genotüüpides sisalduvate alleelide ja muude geneetiliste elementide kogum. Inimese puhul kasutusel ka termin „geenitiik”.
Täiskomplekt (n) kromosoome (ja seega geene), mis pärandub terviküksusena ühelt vanemalt.
Genoomi genoteek, kus kloonitud DNA fragmentide arv on piisav, et katta ühekordselt kogu genoomi nukleotiidijärjestusi.
Genoomi sekveneerimine fragmentideks purustatud DNA alusel.
Genoomi DNA nukleotiidipaaride järjestuse määramine.
Tervikgenoomide struktuuri ja funktsiooni uurimine ning liikide võrdlemine.
Nähtus, mille puhul geeni avaldumine sõltub sellest, kummalt vanemalt see on päritud.
Genoomi kromosoomistiku arvu muutused.
Viiruse (nt. gripiviirus) fragmenteerunud genoom koosneb 7–8 erisugusest üksikahelalisest ssRNA-ahelast. Neid võib käsitleda erinevate viiruskromosoomidena.
DNA-fragmentide kloonide kollektsioon mikroobides või viirustes, mis sisaldavad liigi genoomse DNA järjestusi.
Antikehade ahelaid kodeeriv geneetiline informatsioon säilitatakse nukleiinhappe eraldiasetsevate lõikudena, mis kombineerudes pannakse organismi antikehi tootvate rakkude diferentseerumise käigus genoomsetel ümberkorraldustel kokku kindlateks geenijärestusteks.
DNA-lõikude kogumik, mis on kloonitud vektoritesse.
Kvantitatiivse tunnuse muutlikkuse geneetilistest erinevustest tingitud osa (päritavus).
Erinevate genotüüpide omavaheline suhe hübriidide (heterosügootide) järglaspõlvkonnas.
Sama organismi erinevate kudede rakkudes esinev epigeneetiline mosaiiksus.
Organismi geneetiline struktuur (geenilookuste alleelne koosseis). Vt. fenotüüp.