Geneetika sõnastik

Eostaimedel isassuguorgan, sperme moodustav reproduktiivorgan.

Eesmine, eespoolne, organismi esiotsa suunaline.

Organismi ees- ja tagaosasuunaline telg.

Antibiootikumiresistentsust määravate geenide plokk (kassett), mis on võimeline integreeruma erinevatesse (ka mobiilsetesse) geneetilistesse elementidesse.

Selgroogse organismi tunginud võõraine (tavaliselt valk), mis seotakse spetsiifiliselt antikehaga või T-rakkude retseptoriga. Vt. immunogeen.

Rakud, mis eksponeerivad membraanvalkude kaudu oma- ja võõrvalkude fragmente T-lümfotsüütidele. Nendeks rakkudeks on peamiselt makrofraagid ja lümfisõlmede dendriitrakud.

Kõikidel antikehadel on kergete ja raskete ahelate varieeruvates piirkondades kaks antigeenidega seondumise domeeni. Antigeeni-antikeha seondumise viisi kujutatakse piltlikult ette kui võtme sobitamist lukuauku.

Protsess, millega makrofaagid, dendriitrakud ja muud rakutüübid saavad eksponeerida antigeene selleks, et T-rakud neid ära tunneksid (toimub peamiselt tüümuses ja põrnas).

Antigeeniretseptori geenid pärandatakse edasi mööda suguliini lõhestunult V-, D- ja J-segmentidena ning pannakse kokku eri kombinatsioonides B- ja T-lümfotsüütides V(D)J-rekombinatsioonil.

Gripiviirus H5N1 jaotub kaheks antigeenseks haruks. Klaad 1 on inimese ja lindude Kagu-Aasia isolaatides, klaadi 2 viiruseid on isoleeritud ka lindudelt Kagu-Aasia maades, kust nad… Read More »antigeenne klaad (ingl. Antigenic clade)

Organismi veres või koevedelikus olev valk, mida sünteesitakse organismivõõra aine (antigeen) toimel ja mis seob seda. Iga antikeha on tetrameerne valk (immuunglobuliin), mis koosneb neljast… Read More »antikeha (ingl. Antibody)

Antikehade raskete ahelate konstantsete piirkondade domeen, mis vastutab ahelate interaktsiooni eest teiste immuunsüsteemi komponentidega.

Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa- ja lambda-ahelad), nad on 211–217 aminohapet pikad. Nende N-terminaalsed otsad on hüpervarieeruvad, C-terminaalsed otsad aga konstantsed.

Vt. kapa-ahel; lambda-ahel.

Raskeid ahelaid on viit tüüpi (α, δ, ε, γ, μ), need on 440–450 aminohapet pikad. Nende N-terminaalsed otsad on hüpervarieeruvad, C-terminaalsed osad aga konstantsed. Antikehi… Read More »antikeha rasked ahelad (ingl. Antibody heavy chains)

Antikehade raskete ahelate geneetiline informatsioon on organiseeritud nelja geenisegmenti LHVH, DH, JH ja CH. B-raku diferentseerumisel kombineeritakse VDJ-segmendid juhuslikul viisil ja ühendatakse C-segmendiga klassi järgi.

Plasmarakkude poolt antikehade sünteesimine vastuseks rakkude immuunsüsteemi aktiveerimisele võõra antigeeni toimel.

B-rakkude retseptorid sisaldavad pinnaseoselisi rakumembraani ankurdatud IgD- ja IgM-antikehi. Hiljem võivad B-rakud aktivatsioonil ümber lülituda ka teist tüüpi antikehade (IgE, IgA, IgG) tootmisele.

tRNA-molekuli pealingu kolm N-alust, mis on komplementaarsed mRNA spetsiifilise koodoni kolme N-alusega.

Kasvaja teket mahasuruv geen. Vt. kasvajate supressorgeen.

DNA komplementaarsed ahelad on vastassuunalised, keemiliselt erineva polaarsusega (3´→5´ ja 5´→3´).

RNA, mis on komplementaarne kindla geeni poolt moodustatud pre-mRNA või mRNA-ga.

DNA kaksikheeliksi ahel, mille nukleotiidijärjestus on matriitsiks RNA sünteesil. DNA teise ahela e. senssahela järjestust üldjuhul ei transkribeerita.972Sõnastik

Geen, mille transkript on komplementaarne tavageeni pre-mRNA või mRNA-ga. Tavaliselt konstrueeritakse selliseid geene nii, et kodeeriv piirkond pööratakse promoootori suhtes ümber.

Geeni repressor võib toimida lisaks DNA konformatsiooni muutmisele ka otsese valk-valk-interaktsiooni kaudu, näiteks käitudes anti-σ-faktorina.

Geneetiline mehhanism prokarüootidel (ja faagidel), kus RNA transkriptsioonil RNA polümeraas ei tunne ära operonisisest terminatsioonisignaali, mistõttu võimaldatakse transkribeerida operoni lõpuosa geenid. Antiterminatsiooni põhjustavad mRNA puhul… Read More »antiterminatsioon (ingl. Antitermination)

Valgud, mille toimel RNA polümeraas ignoreerib DNA-molekuli kindla piirkonna transkribeerimise lõpetamise signaali.

Osa haiguste raskem ja varasem avaldumine suguvõsa hilisemates põlvkondades pärast selle esmakordset ilmumist.