Ain Heinaru: „Eestlased on sageli teistest targemad. See on päris meeldiv” (Õpetajate leht)

21. märts, 2014 | Aivi Parijõgi:

Sa ei tohi kunagi mõelda ega öelda, et oled teistest kehvem. Eestlane tahab kõiges teisest parem olla ja see on edasiviiv jõud, õpetab Tartu ülikooli geneetikaprofessor Ain Heinaru, kes pälvis tänavu riikliku elutööpreemia. Kui aastakümnete eest rajas Heinaru tippteaduse tegemiseks instituudi, siis nüüd mõtleb ta, kuidas õpetada geneetikat kõigile huvilistele.

Tartu ülikooli teadusprorektorina suhtlesite palju oma Euroopa kolleegidega. Milline paistab Eesti teadus- ja hariduselu väljast vaadates?

Olen aastaid pendeldanud Euroopa vahet, kuulusin kaheksa aastat Euroopa klassikaliste teadusülikoolide ehk Coimbra grupi ülikoolide nõukokku. Selles n-ö klubis on igas kuus nõupidamised ja minu asi oli näidata, kes on eestlased ning kuidas nad õpivad ja teadust teevad. Ühel hetkel tundsin, kui uhke on olla eestlane. Eestlased on paljudel juhtudel teistest targemad. Ja see on päris meeldiv. Eestlasi peetakse välismaal ülbeteks. See on natuke seotud haridusega, sest eestlastel on keskmiselt väga kõrge haridus. Nii nad ehk paistavadki ülbed välja. Nüüd peetakse meid pisut ka konkurentideks. Me ei ole enam need, keda tuleb abistada.

Mis meid heaks teeb? Kas eestlastel on väga head geenid?

Jah, ma arvan küll. Eestlased on äärmiselt tugevasti geneetiliselt segunenud ja seetõttu on meil väga hea geneetiline potentsiaal. Näiteks Põhjasõda andis kasuliku panuse populatsiooni arenguks. Teine tähtis asi väikerahvaste ellujäämise juures on töökus. Sa pead meeletult töötama. Et saaks meeletult töötada, selleks tuleb saada hea haridus. Ja kolmandaks – sa ei tohi kunagi mõelda ega öelda, et oled teistest kehvem. Eestlane tahab kõigis asjus teisest parem olla ja see on edasiviiv jõud. Euroopas ringi käies selgub üsna pea, et igas riigis on oma probleemid. Seepärast tasub Eesti üle uhke olla.

Kas lapsepõlvele tagasi vaadates võite juba sealt leida huvi märke loodusteaduste vastu?

Tagasi mõeldes võib alati seoseid leida. Sündisin Tallinnas, õigemini Nõmmel. Olen mammapoeg – isa jäi sõtta, kui olin alla aastane. Ema viis mind sageli maale, Hagerisse. Muide, seal oli mu naabripoiss Jüri Kärner. Maaelu ja loodus võisid mingil määral tõuke anda küll.

Põhiliseks „tõukajaks” said siis ilmselt koolid: Rahumäe põhikool ja Tallinna 20. keskkool, nüüdne ühisgümnaasium.

Elus määravad palju juhused. Nooruses olin poolelukutseline sportlane – jalgpallur Uno Piiri eliitrühmas – ja suure tõenäosusega oleks minust saanud elukutseline sportlane. Aga autoõnnetus tõmbas mu jalgpallurikarjäärile kriipsu peale. Kui jalgpall ära keelati, tegelesin veel kõvasti rahvatantsuga. Sain konkursiga Ullo Toomi rühma. See oli sama raske kui jalgpalli mängimine. Koolis oli mu lemmikaine keemia ja kui keskkooli lõpetasin, toimus üldse suur kemiseerimine. Arvasin, et keemiat oleks uhke õppida, ja suundusin, pea püsti, Tartusse.

Aga te ei õppinud Tartu ülikoolis ju keemiat, vaid hoopis bioloogiat?

Sain keemiaeksamil nelja, solvusin ja tegin eksameid edasi bioloogiateaduskonnas. Noored on ju ennast täis. Hiljem olin selle otsuse üle väga õnnelik. Ja tänapäeval on geneetikat keemiast paljuski raske eristada.

Saite solvumisest üle ja hakkasite varakult teadust tegema?

Sain muidugi, aga esimesed kaks kursust nautisin vaba elu ja rändasin ringi. Tõsisesse teadusesse läksin pärast teist kursust. Arstiteaduskonna mikrobioloogia kateedris töötas dotsent Eugen Tallmeister, prantsuse kasvatuse ja keelega õppejõud. Tema roll oli minu teadusesse jõudmises väga suur. Tol ajal avastati bakteritel niisugused geneetilised elemendid nagu plasmiidid. See oli pikka aega väga popp teema ja tõstis kõvasti tudengi eneseuhkust.

Uhke mehena tegite ka kandidaadi­töö 1971. aastal eesti, mitte vene keeles.

Bioloog tänu solvumisele: Ain Heinaru ülikooli lõpuaktuse päeval. Fotod: erakogu
Mul oli palju artikleid ilmunud vene keeles ja töö otsustasin siis teha eesti keeles. Aga kaitsma pidin minema Moskvasse, kus oponendid olid juba välja otsitud. Muidugi polnud neil õrna aimugi, et töö on eesti keeles. Panin oma töö lauale ja oleks te näinud, kui kurvaks nende silmad läksid. Ütlesid, et sellest ei saa ju midagi aru. Mina vastasin, et te ei peagi tööd lugema, lugege artikleid. Kaitsmine toimus muidugi vene keeles. Ja ma sain kaitstud! See ei olnud mingi patriootlik tegu, aga eestlase jonn küll.

Olite üks esimesi inimesi Tartu ülikoolis, kes hakkas tegelema geneetikaga.

Täpsemalt öeldes olin neljas. Eespool olid hilisem teadusfilosoof Toomas Sutt, praegune Leigo talu peremees Tõnu Tamm ja kirjanik Rein Saluri. Ega varem saanudki geneetikaga tegelda, sest valitses lõssenkism.

Milline roll teie elus on 1990. aastal loodud TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudil?

TÜMRI on üks mu suurimaid kordaminekuid elus. Tehti täiesti uut tüüpi instituut ülikooli sees. Koondati toonane teaduspotentsiaal. Kaasa lõid Tartu ülikoolis molekulaarbioloogiaga alustanud Artur Lind ja Richard Villems. Ülikooli rektor oli siis Jüri Kärner. Vaja oli uut tüüpi õppejõude, uut tüüpi teadust.

Meile oli ka maja vaja. Saimegi Riia tänava maja, aga seal olid veel ülikooli sõjalise kateedri mehed sees. Kuidas sõjamehed välja saada? Otsused olid tehtud, aga mehed venitasid lahkumisega. Oli vaja loomingulist lähenemist. Sa pidid vene inimese hingeelu tundma. Tuli näidata, et austad neid. Siis nemad austasid sind ka ja läksidki välja. Ajal, mil Eestil üldse raha ei olnud, hakkasime maja ümber ehitama. Direktorina tuli vastu võtta karme otsuseid, töö kaotas 24 inimest, konkursi korras võtsime tööle 15.

Mis oleks Eestis teisiti, kui seda instituuti poleks?

See instituut on seotud Eesti teaduse üldise arenguga. Eesti teadus sarnaneks tõenäoliselt Läti ja Leedu teadusega. Eesti teadus on praegu maailma 174 riigi hulgas 50. kohal. Nendel aladel, kus rohkem publitseeritakse, oleme 30. kohal. Läti on 97. kohal, Leedu 128. ja Venemaa 131. Seal me olekski.

Aga kui TÜMRI-t poleks, siis tõenäoliselt oleks Eestis kusagil mujal tehtud samasugune instituut.

Miks võtsite ette geneetikaõpiku kirjutamise?

Ma püüdsin seda juba varem kolm korda kirjutada, aga ei suutnud. Geneetikaõpiku jaoks oli vaja umbes 400 joonist ja polnud raha neid tellida. Mõistsin, et mul on õnnestumiseks vaja kahte asja. Esiteks aastat suhteliselt vaba aega. Ülikooli prorektorina olin korjanud puhkusi ja aja ma lõpuks sain. Teiseks pidin ise ära õppima jooniste tegemise. Kui olin õppinud jooniseid tegema, siis hakkasin õpikut kirjutama. Raamatus on 1143 lehekülge, sealt leiab geneetika sõnastiku enam kui 3000 terminiga ja kajastatud on kogu geneetika sõnavara. Toimetada aitasid head sõbrad Sulev Kuuse, Rein Sikut ja Mart Viikmaa. Algul tundus säärase õpiku kirjutamine võimatu missioon. Soovitati, et kirjutage mitmekesi, on lihtsam. Ei ole, sest autorite egod võivad kõvasti põrkuda ja mingites asjades võib olla väga keeruline kokku leppida.

Kas selles on süüdi professori­geenid?

Võib öelda, et geneetiliselt on iga seitsmes teadlane juhiomadustega. Suuremat vastutust on valmis võtma umbes üks kahekümnest. Meie ühiskonnas on praegu puudus väga headest juhtidest. Mina olen geneetik ja luban endale luksust öelda ka seda, et pedagoogiks ei õpita, pedagoogiks sünnitakse. Ega midagi teha ole, sama on juhtidega. Kahe kolmandiku osas on meil kõik geenidega määratud.

Millega tegelete elutööpreemia laureaadina?

Üldiselt on vastik lugu see elutööpreemia saamine. Nagu öeldaks, et mine ära. Minu põlvkonnas oli päris karm olelusvõitlus. Kes ellu jäid, tahavad veel edasi tegutseda. Eelmisel aastal valmistasin ette üld- ja käitumisgeneetika kursuse, mis ennekõike oli mõeldud psühholoogidele ja eripedagoogidele. Läks päris kenasti, mul oli üle 70 tudengi kaheksast teaduskonnast. Sellel aastal on juba 120 tudengit ja avatud ülikooli omad lisaks. Minu missioon on, et geneetikat peab saama õpetada ka väga sügava täppisteaduseta. Sellega ma praegu tegelengi. Kunagi võiks kirjutada raamatu „Geneetika kõigile”.

Kunagi rajasite tippteadust viljelevat instituuti, nüüd olete jõudnud rahva harimiseni.

Teatud mõttes on see missioon. Raamatute kirjutamine ja muud niisugused asjad tulevadki vanemas eas, sest parimas teaduse tegemise eas ei ole selleks mahti. Raamatu kirjutamine võtab palju aega. Loengutest ei saa raamatusse sisuliselt midagi panna, ainult veidi infot. Me oleme praegu muide ülihuvitavas ajajärgus. Me nimelt ei tea, mis hakkab juhtuma õpetamise ja õppimisega. Oleme varsti totaalselt teistsuguses olukorras. Üliõpilased on täiesti muutunud. Seda, et õppejõud hakkab klassiruumis midagi ette lugema nagu papagoi, ei kannata enam ükski tudeng. Ta ei tulegi loengusse, kui seal korratakse õpikust või internetist kättesaadavat. Üliõpilane on varasemast rohkem valmis iseseisvalt õppima, kui teda miski huvitab. Anna talle probleem ja ta lahendab selle. See kogemus on väga meeldiv. On selge, et õppekavad tuleb ümber teha vastavalt muutunud olukorrale.

Kuidas te vaimutööst puhkate?

Aktiivne puhkus on vajalik. Kui sa muudkui istud, lähed oma tugitoolis halliks. Omal ajal otsustasin, et tuleb hakata maja ehitama. Võtsin maja ehitamist mingil määral hobina. Õppisin telliste ladumist, üldse kõiksugu vajalikke asju. Selle hobiga sai tegelda muidugi ainult suvepuhkuse ajal. Aga see on raske töö ja annab palju füüsilist koormust. Minu lihtne soovitus on, et hakake maja ehitama. Ehitage maamaja või suvila päris otsast peale. See pakub rõõmu, sest tulemus on kohe käega katsuda. Arvan, et majaehitamine hobina on palju suurem rõõm kui ainult spordi tegemine või trennis trenažööri peal jooksmine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.